mais la vie separe ceux qui s’aiment

Vanalinn suudab ikka minu vastu hea olla. Sõin täna lõunat ühes Toompea õuekohvikus, kus sai imehead seljankat (oliividega), päike paistis tornitippudele ja kõrvallaudades räägiti itaalia keeles, prantsuse keeles ja ššoti aktsendiga inglise keeles. Pärast olid veel Tosca kook ja üks täissöönud kass, kes end selles õues väga koduselt tundis, sest ta elaski seal kuskil; ostsin kõrvalt kunstipoest endale üle jube pika aja ühe ehte ja läksin tagasi oma igapäevast leiba teenima, sinnasamma ümber nurga. Aken oli lahti ja töö kõrvale oli kuulda, kuidas kirikukellad lõid ja lapsed koolist tulid ja Edith Piaf laulis.