mais la vie separe ceux qui s’aiment

Vanalinn suudab ikka minu vastu hea olla. Sõin täna lõunat ühes Toompea õuekohvikus, kus sai imehead seljankat (oliividega), päike paistis tornitippudele ja kõrvallaudades räägiti itaalia keeles, prantsuse keeles ja ššoti aktsendiga inglise keeles. Pärast olid veel Tosca kook ja üks täissöönud kass, kes end selles õues väga koduselt tundis, sest ta elaski seal kuskil; ostsin kõrvalt kunstipoest endale üle jube pika aja ühe ehte ja läksin tagasi oma igapäevast leiba teenima, sinnasamma ümber nurga. Aken oli lahti ja töö kõrvale oli kuulda, kuidas kirikukellad lõid ja lapsed koolist tulid ja Edith Piaf laulis.

Advertisements

1 thought on “mais la vie separe ceux qui s’aiment

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s