mais la vie separe ceux qui s’aiment

Vanalinn suudab ikka minu vastu hea olla. Sõin täna lõunat ühes Toompea õuekohvikus, kus sai imehead seljankat (oliividega), päike paistis tornitippudele ja kõrvallaudades räägiti itaalia keeles, prantsuse keeles ja ššoti aktsendiga inglise keeles. Pärast olid veel Tosca kook ja üks täissöönud kass, kes end selles õues väga koduselt tundis, sest ta elaski seal kuskil; ostsin kõrvalt kunstipoest endale üle jube pika aja ühe ehte ja läksin tagasi oma igapäevast leiba teenima, sinnasamma ümber nurga. Aken oli lahti ja töö kõrvale oli kuulda, kuidas kirikukellad lõid ja lapsed koolist tulid ja Edith Piaf laulis.

Advertisements

Üks vastus to “mais la vie separe ceux qui s’aiment”

  1. iir Says:

    heh, lahe, sul ka täna kellad :)

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s


%d bloggers like this: