ich faste zweimal in der woche

(vestlus kooriproovis Pärdi “Zwei Beteri” taustal) – Mul küll kodus Piiblit ei ole. – Minul on. – Ah õige, sa olid ju see raamatuhull… jajah, täpselt nii hull olengi. Mul on tegelikult Koraan ka olemas. Aga ma ei loe seda, sest ei saa aru. See on vene keeles nimelt. Korrastasin ükspäev kodus raamaturiiuleid (sest ma … Loe edasi “ich faste zweimal in der woche”

(vestlus kooriproovis Pärdi “Zwei Beteri” taustal)

– Mul küll kodus Piiblit ei ole.
– Minul on.
– Ah õige, sa olid ju see raamatuhull…

jajah, täpselt nii hull olengi. Mul on tegelikult Koraan ka olemas. Aga ma ei loe seda, sest ei saa aru. See on vene keeles nimelt.

Korrastasin ükspäev kodus raamaturiiuleid (sest ma olen see hull ka, kellel peavad raamatud sorteeritud olema. Mitte just tähestiku järgi, aga autorite kaupa koos ikka) ja nentisin paari murettekitavat tõsiasja:

* ikka veel on riiulites raamatuid, mille kohta ma üsna kindlalt tean, et ma neid tegelikult (enam) lugeda ei taha (näiteks eelpoolnimetatud venekeelne Koraan);
* ikka veel on suurem osa mu raamatutest lasteraamatud;
* ma olen ilmselt nõrk, sest Kissingeri “Diplomaatiat” ma ikkagi läbi lugeda ei suuda, kuigi tahaks.