(vestlus kooriproovis Pärdi “Zwei Beteri” taustal)
– Mul küll kodus Piiblit ei ole.
– Minul on.
– Ah õige, sa olid ju see raamatuhull…
jajah, täpselt nii hull olengi. Mul on tegelikult Koraan ka olemas. Aga ma ei loe seda, sest ei saa aru. See on vene keeles nimelt.
Korrastasin ükspäev kodus raamaturiiuleid (sest ma olen see hull ka, kellel peavad raamatud sorteeritud olema. Mitte just tähestiku järgi, aga autorite kaupa koos ikka) ja nentisin paari murettekitavat tõsiasja:
* ikka veel on riiulites raamatuid, mille kohta ma üsna kindlalt tean, et ma neid tegelikult (enam) lugeda ei taha (näiteks eelpoolnimetatud venekeelne Koraan);
* ikka veel on suurem osa mu raamatutest lasteraamatud;
* ma olen ilmselt nõrk, sest Kissingeri “Diplomaatiat” ma ikkagi läbi lugeda ei suuda, kuigi tahaks.
whatever 
Ma alustasin ükskord täiesti hullumeelse projektiga ja hakkasin kirja panema kõiki loetuid raamatuid. Kui ma avastasin, et 90% nendest on lasteraamatud ja/või fantaasia, leidsin ma, et nagunii ei julgeks ma seda kellelegi näidata ja jätsin pooleli :P
noh, mul näiteks on kõik 4000 või sinnakanti raamatut paigutatud strateegiliselt sarjade ja/või kirjanike kaupa, neist on olemas täielik register ja lisaks kõigele on olemas vähemalt üks inimene, kes teab kõigi nende asukohta.