Ausalt, ma kaalusin enne Rabarockile startimist, kas võtta päevituskreem kaasa. Aga siis mõtlesin vihmavarjuparadoksile (teate ju, parim viis vihmasadu vältida on vihmavarju kaasas kanda) ja ei võtnud. Mõjus. Tavapärase kurguvalu asemel naasesin festivalilt seekord kurja päikesepõletusega:P Ja kaelalihaste asemel on millegipärast valusad… biitseptsid! Nagu, mismõttes?:P
Kõik head bändid esinesid kõrvallaval. Tegelikult ma ei käinudki kordagi pealava ees.
Rosta Aknaid oli kõige mõnusam kuulata pikali maas ja kinnisilmi.
Metsatöll OLI peaesineja. Taak hiljem ööklubis oli ka hullult äge, aga see võis tulla osaliselt sellest, et ma olin pärast Töllu ise nii äge.
Mu auto sai kahe päeva parklasseismisega maailma kõige tolmusemaks. Aga see tagastange asi ei ole Rabarocki süü, ma parkisin pärast Rakveres kännu otsa (miks neil üldse on känd keset linna?!).
Pool kasti õlut jäi järele, viinast rääkimata. Aga noh, suve järgmine suursündmus – Gaudeamus – on veel ees. Küll kõik saab korda:)
