ja kõik läheb mööda ka see mis hiljem tundub tähtsana

Kass on kodust ära – no sõna otseses mõttes, kosutab maal närve – ja minu harvad kojusattumishetked on kujunenud tõeliseks hiirte peoks. Ei mäletagi, millal ma viimati sain endale lubada kapiuste ja sahtlite irvakilejätmist. Või üldse seda, et kõiki asju ei pea enne kodust lahkumist korralikult ÄRA panema ja nad on tagasituleku ajaks ikka veel sama koha peal ja pole tükkideks rebitud, ümber lükatud, üles harutatud, ära söödud või mida iganes veel tavaliste tarbeesemetega teha annab.

Ja ma sain soolise võrdõiguslikkuse volinikult kirja ja mul on tunne, et see riik natuke ikka toimib ka. Kuigi aeglaselt.