looking out for another anyone will do

Sellest ajast, kui Tallinna Keskraamatukogus trükitakse laenutajatele välja lipikuid laenutatud raamatute pealkirjade ja tagastamistähtaegadega, on neil tegelikult olemas see netipoodide “customers who bought this item also bought…”-funktsionaalsus. Tuleb lihtsalt paremad raamatud hoolikalt läbi lapata, mõne vahelt ikka kukub välja lipik, kust on näha, mida selle raamatu eelmine laenutaja veel lugemisväärseks pidas. Ma olen sealt juba … Loe edasi “looking out for another anyone will do”

Sellest ajast, kui Tallinna Keskraamatukogus trükitakse laenutajatele välja lipikuid laenutatud raamatute pealkirjade ja tagastamistähtaegadega, on neil tegelikult olemas see netipoodide “customers who bought this item also bought…”-funktsionaalsus. Tuleb lihtsalt paremad raamatud hoolikalt läbi lapata, mõne vahelt ikka kukub välja lipik, kust on näha, mida selle raamatu eelmine laenutaja veel lugemisväärseks pidas. Ma olen sealt juba mitu korda huvitavaid ideid saanud; kas ka teistele andnud, pole kindel, kodus igatahes on kõik kohad neid paberitükke täis.

no kuhu jooksed sa teist elu sa ei saa

See häda on minuga tõesti, et vanainimestele ma trollis istet pakkuma ei kipu (vt eelmise sissekande esimest kommentaari). Ükspäev sain selle eest vanainimestelt noomidagi. “Devuška, tšitatj nada doma,” õpetas üks tädike, ja seletas siis edasi, et hoopis vat sellele baabuškale siin tuleb istet pakkuda. Aga kõnealune baabuška oli just hetk varem minu kõrvalt istumast püsti … Loe edasi “no kuhu jooksed sa teist elu sa ei saa”

See häda on minuga tõesti, et vanainimestele ma trollis istet pakkuma ei kipu (vt eelmise sissekande esimest kommentaari). Ükspäev sain selle eest vanainimestelt noomidagi. “Devuška, tšitatj nada doma,” õpetas üks tädike, ja seletas siis edasi, et hoopis vat sellele baabuškale siin tuleb istet pakkuda. Aga kõnealune baabuška oli just hetk varem minu kõrvalt istumast püsti tõusnud ja ütles sellele õpetama kippunud tädikesele, et las laps loeb. Vat seda olukorda võib küll juba iseloomustada sõnaga “kämp” :)

siis su juurde tulen läbi sügise ja lumemarjamaa

Lugesin hommikul trollis Sirpi (hmm. ma jäin nüüd kohe tükiks ajaks juurdlema selle üle, mis mulje see lause minust jätab. No millisena te kujutate ette inimest, kes loeb hommikul trollis Sirpi? Ei, ma ei taha teada. Erilist glamuuri sellest fraasist igatahes ei õhku), nojah, lugesin kõigepealt “trastilisema kuju” võtnud satanismist ja siis “ilma krimmita” näitlejatest… ja nüüd ma konkreetselt EI JULGE mõnd sõnastikku lahti võtta ja järele vaadata, kas tõesti on need sõnad ka “vabaks lastud”, sest “nagunii kõik kirjutavad niiviisi”. Ma lihtsalt pole oma maailmapildi nii põhjalikuks ümberkujundamiseks veel valmis. Millalgi pärast lõunat võibolla võtan ette.

(Aga muide. Ma arvan, et mu kadunud vanaisa luges hommikul trollis Sirpi. Vanaisa, kes suri aastal 1985 ja kes oli enne seda pikalt haige… nii et ma arvan, et see oli millalgi seitsmekümnendate lõpus, kui ta sõitis hommikuti trolliga nr. 1 Mustamäelt kesklinna ja luges Sirpi ja Vasarat, mida ju ikkagi Sirbiks kutsuti. Ma arvan, et tal oli pikk must mantel seljas ja et ta käis diplomaadikohvriga. Aga ega ma tegelikult ei tea.)

in every mistake we must surely be learning

Märgid sellest, et ma olen jälle üliõpilane: * mul on ISIC-kaart * ma söön ainult makarone, seejuures eelistan kiirnuudleid * ma tean oma kaalutud keskhinnet peast * ma magasin JÄLLE punase joone päeva maha:)

Märgid sellest, et ma olen jälle üliõpilane:

* mul on ISIC-kaart
* ma söön ainult makarone, seejuures eelistan kiirnuudleid
* ma tean oma kaalutud keskhinnet peast
* ma magasin JÄLLE punase joone päeva maha:)

there is a rotten place they call the end

Ei pääse me selgi aastal autovabaduse mõttekuse üle arutlemisest. Vahutan sealt edasi, kus Mareki juures pooleli jäin… minu kapriis näiteks on see, et ma eelistan sõita ühistranspordiga. kusjuures ma ei ole kunagi vist eriti põhjalikult mõelnud selle üle, kas see mulle meeldib või mitte. kui ma nüüd järele mõtlen, siis: – autoga saan ma tööle … Loe edasi “there is a rotten place they call the end”

Ei pääse me selgi aastal autovabaduse mõttekuse üle arutlemisest. Vahutan sealt edasi, kus Mareki juures pooleli jäin…

minu kapriis näiteks on see, et ma eelistan sõita ühistranspordiga. kusjuures ma ei ole kunagi vist eriti põhjalikult mõelnud selle üle, kas see mulle meeldib või mitte. kui ma nüüd järele mõtlen, siis:
– autoga saan ma tööle ja tagasi kiiremini kui trolliga, põhiliselt trollipeatusest kontorisse jalutamise arvelt
– trolliga(/trammiga/bussiga, nii siin kui edaspidi) sõita on odavam
– trollis saab raamatut lugeda
– autos saab mugavamalt muusikat kuulata (oma muusikat valida, kaasa laulda jne)
– autoga saab mugavamalt vedada trenniasju, läpakat jm suuremat kama, mida vahel tuleb kaasas kanda
– autos on talvel soojem (vähemalt pikemal sõidul)
– auto juhtimiseks peab kaine olema
– trollis võib kohata inimesi, kes on autojuhtimiseks liiga ebakained, vaesed, noored või rumalad (no mida iganes see Jüri Mõis ütles selle kohta, et kellel üldse ühistransporti vaja on – kõiki neid inimesi)
– auto on nagu kaasaskantav pesa, seal on igasuguseid asju, mida võib suvalisel hetkel vaja minna
– trolli ei pea ise juhtima (ummikutes jäävad närvid alles)
– autos saab olla üksi või ise seltskonda valida
– trollil võivad sarved maha tulla
– bussi võib kinni pidada kontroll
– trolli tuleb peatuses oodata
– auto saab parkida koduukse ette. tasuta.
– auto parkimine kontoriukse ette maksab ilgelt palju

auto kasuks on rohkem argumente, ilmneb. ja siiski sõidan ma trolliga, lihtsalt sellepärast, et minu meelest on see õige. sellepärast, et minu meelest ei ole vaja neid bensiiniliitreid põletada. see argument on mulle kordades olulisem kui kõik eelpool äratoodud. ja ilmselgelt me ei saa vaielda, kui minu jaoks on sel ühel argumendil nii suur kaal ja vastaspoole jaoks omakorda on sama suur kaal argumendil “a mul on autos mõnus ja mugav tra rsk”.

jaa, mul on auto olemas. jaa, ma sõidan sellega vahel:
– kui on vaja vedada palju suuri ja raskeid asju
– kui on vaja vedada autotäit inimesi või kedagi niisugust, kes ühistransporti kasutada ei SAA – näiteks mu vanaema on praegu nii haige, et bussipeatusesse minek on talle liigne pingutus. loomulikult ma sõidutan teda vajadusel poodi ja arsti juurde.
– kui on vaja jõuda kuhugi, kuhu ühistransport ei vii
– kui on öö ja/või ilgelt külm ja/või ilgelt kiire (viimast muidugi juhul, kui autoga ikka saab kiiremini)

üldse, auto ostsin ma endale selleks, et sõita kaks korda nädalas pimedatel külmadel talveõhtutel kell üheksa või pool kümme Mustamäelt Mõiku. aga nüüd elan ma Lillekülas ja troll on jälle sõber:)

arvasid et täna aga ei

Hea küll, tutvusin siis ka eesti toidu visuaalse identiteediga… ei, ma ei ütle identiteedi kui sellise kohta midagi, aga kes pagan on see Eesti Toit, kelle nimi kirjutatakse T-särkide ja taldrikute peale ja kirjapäistesse jne?

Hea küll, tutvusin siis ka eesti toidu visuaalse identiteediga… ei, ma ei ütle identiteedi kui sellise kohta midagi, aga kes pagan on see Eesti Toit, kelle nimi kirjutatakse T-särkide ja taldrikute peale ja kirjapäistesse jne?

tunne ära tuul milles tulen taas

Septembri esimesed päevad veetsin ma pidevas hämmingus kõigi nende “õpetajad, kes muutsid mu elu” blogikannete üle*, nii et täitsa meelest läks üks isiklik ümmargune tähtpäev – 20 aastat tagasi läksin ma esimesse klassi. Omamoodi selle tähtpäeva tähistusena kukkus välja mu eilne impulssotsus – lasin endale tuka ette lõigata ja näen nüüd välja umbes selline, nagu … Loe edasi “tunne ära tuul milles tulen taas”

Septembri esimesed päevad veetsin ma pidevas hämmingus kõigi nende “õpetajad, kes muutsid mu elu” blogikannete üle*, nii et täitsa meelest läks üks isiklik ümmargune tähtpäev – 20 aastat tagasi läksin ma esimesse klassi.

Omamoodi selle tähtpäeva tähistusena kukkus välja mu eilne impulssotsus – lasin endale tuka ette lõigata ja näen nüüd välja umbes selline, nagu oma esimese õpilaspileti fotol. Just, 20 aastat noorem. Lisaks on viimastel päevadel kuueaastase tasemele langenud ka mu sotsiaalne võimekus ja emotsionaalne intelligentsus. Pole viga, homme saan seitse.

* – Ma ei mäleta oma kooliajast, et mulle oleksid õpetajad väga olulised olnud. Kui teised räägivad hardalt sellest, kuidas nad õppisid muidu ebameeldivat ainet hoolega, sest õpetaja oli nii hea, siis mul oli pigem vastupidi – ma sain päris hästi läbi igasuguste ebameeldivate õpetajatega, kui mulle nende ained meeldisid. Tundub, et see oli vastastikune – inimesena poleks enamus mu õpetajaid mind vist väga talunud, aga asjast huvitatud õpilasega on ikka tore asju ajada, nii et ma meeldisin neile päris hästi.

Suurepärane näide õpetajate sarmi nullmõjust mulle on põhikooli ajalugu – kes teab, see teab, kui lahe õpetaja meil oli. Ja millal mina õpiku esimest korda lahti tegin – sel suvel:)

tonight i won’t be alone but you know that don’t mean i’m not lonely

Aga tõsistest asjadest rääkides: ei tea, kuidas see kõik niiviisi läks, aga olen oma elus jõudnud sellisesse, ütleme otse, et minu jaoks ääretult ebameeldivasse olukorda, kus NELI inimest minu kõige lähedasemast tutvusringist on suitsetajad. Vist isegi peaks ütlema, et tegu on mu parimate või vähemalt väga heade sõpradega. Kui püüaks kokku arvutada, kui suure osa … Loe edasi “tonight i won’t be alone but you know that don’t mean i’m not lonely”

Aga tõsistest asjadest rääkides:

ei tea, kuidas see kõik niiviisi läks, aga olen oma elus jõudnud sellisesse, ütleme otse, et minu jaoks ääretult ebameeldivasse olukorda, kus NELI inimest minu kõige lähedasemast tutvusringist on suitsetajad. Vist isegi peaks ütlema, et tegu on mu parimate või vähemalt väga heade sõpradega. Kui püüaks kokku arvutada, kui suure osa oma vabast ajast ma veedan koos mõne või mitmega neist, jõuaks ilmselt mingi hirmuäratava arvuni, näiteks 90%. Sellepärast ma igaks juhuks ei arvuta.

Ise nad ilmselt oleksid rahul, kui ma rõhutaksin siinkohal, et vähemalt kolm neljast plaanivad tegelikult maha jätta. (Selle plaani tõsisus varieerub skaalal “ükskord jätan maha, praegu küll ei saa” – “ma teengi ainult ühe suitsu päevas” – “ma ei suitsetagi enam, aga peol võib”.) Seetõttu paistavad nad end pisut puudutatuna tundvat, kui ma nad teiste, “päris” suitsetajatega ühte patta panen. Minu jaoks paraku pole vahet:(

Millega ma siis tegelen suure osa oma sõpradega koos veedetavast “kvaliteetajast”?
– istun mingi kõrtsi suitsetajate lauas ja hingan sisse maeiteamitme inimese suitsuvingu, samal ajal, kui mu kaaslane demonstratiivselt käega oma suitsupilves vehib;
– lõpetan lõunasöögi mittesuitsetajate lauas ja siirdun suitsetajate piirkonda “ühte kohvi jooma” ja tegema seda, mida kirjeldab eelmine punkt;
– istun vabaõhukohvikus ja vahetan iga paari minuti tagant kaaslasega kohti, sest “Murphy seadus ütleb, et tuul on alati mittesuitsetajate poole”;
– lähen kaaslasega kaasa rõdule või õue (nb! sõltumata ilmast või sellest, kas ma tahan õue minna!) ja püüan temast piisavalt kaugel istuda/seista või pidevalt kohti vahetada (vt. eelmine punkt);
– istun oma kodus, sõbra elutoas, kõrtsi mittesuitsetajate lauas vm suhteliselt suitsuvabas kohas üksinda, kuni mu kaaslane on kusagil sobivas kohas suitsu tegemas.

Nüüd tuleb üllatus. Minu meelest ei ole ükski neist olukordadest sugugi teistest parem ega halvem, kõik on ühtmoodi ilged. Osad, jah, ei sisalda nii palju suitsuhaisu, kui teised. Aga suitsuhais on minu jaoks probleem nr. 1 ainult võõraste puhul.

Sõprade puhul on kõigis neis olukordades valdavaks emotsiooniks alandustunne. Ilmselgelt on sigaret igaühele neist olulisem kui mina. Oma nikotiiniannuse nimel pole nende jaoks mingi probleem mind igasuguseid ilgusi sisse hingama sundida, hüpiknuku kombel võimlema panna või lihtsalt üksi jätta.

Ma ei pretendeeri absoluutsele esikohale mitte ühegi inimese elus, isegi mitte oma poiss-sõbra. Kui minule eelistatakse teisi inimesi, tööd, hobisid, minu poolest kasvõi spordiuudiste vaatamist – palun väga, taandun väärikalt. Aga sigaret on kuidagi eriti hale asi, millele alla jääda:(

sa oled tuul ja põllud ära silud

Tahaks nii hirmsasti viriseda, et jääb vist virisemata, sest kuidagi ei suuda otsustada, kust otsast alata. Kas sealt, et ülikooli riigieelarvelisele kohale ei pääsenud (no mitte et ma tegelikult oleks julenud loota, neid kohti oligi täpselt ÜKS ju), või sealt, et autot ei tunnistatud ülevaatusel sõidukõlbulikuks (jaa, ma olen oma mõlkis tagastangega metsikult liiklusohtlik, vaadake … Loe edasi “sa oled tuul ja põllud ära silud”

Tahaks nii hirmsasti viriseda, et jääb vist virisemata, sest kuidagi ei suuda otsustada, kust otsast alata.

Kas sealt, et ülikooli riigieelarvelisele kohale ei pääsenud (no mitte et ma tegelikult oleks julenud loota, neid kohti oligi täpselt ÜKS ju), või sealt, et autot ei tunnistatud ülevaatusel sõidukõlbulikuks (jaa, ma olen oma mõlkis tagastangega metsikult liiklusohtlik, vaadake ette!) või sealt, et Lotte-film ei olnud pooltki nii äge kui haip lasi arvata (äkki oleks olnud, kui poleks elus enne ühtegi lottekat näinud, aga me ju kõik oleme)… või äkki hoopis mõnest olulisest asjast?

ma vist ei ütle tõesti lihtsalt mitte midagi.