Ma kinkisin emale jõuludeks need sõnnikuussid, mida (keda?) ta tahtis. Ülejäänud perekond ei olnud millegipärast nii väga vaimustatud nende ilmumisest jõululauda. See oli lõbus.
Kurb on aga see, et kuna ussid elasid enne nädal aega minu juures, jõudsin ma neisse sügavalt kiinduda ja kodu on täna ilma nendeta nii tühi, nii tühi… Ootan kannatamatult pühade lõppemist, et nurgapealne zoopood uksed avaks ja mulle kiiresti uued müüks.
Sellest ma isegi ei räägi, et teepaksu ja mandariinikoori pole nagu kuhugi panna.