Raamatukogu riietehoiutädi ütles mulle “hea laps.”
Täpsemalt ütles ta: “No mis sa mulle annad? Ah suure koti annad, no vaata kui tubli sinust. Hea laps!”
Ma arvan, et ma olen surematu.
Advertisements
whatever
Mul on jäänud mulje, et see raamatukogutädi kasutab oma eakaaslaste lemmikdroogide “tsitramooni” ja “kaltseksi” asemel pidevalt hoopis mingeid muid, hulga põnevamaid “ravimeid”.
Paraku, nii väga kui ma ka ei tahaks sulle haiget teha, ei ole sa teps mitte surematu ega ka laps mitte.
Teatud eas, ma ei tea täpselt, millal just, hakkavad mammid kõiki noori inimesi lasteks-latsekesteks kutsuma.
Ühtlasi meenub kunaginähtud Indrek Tegelmanni karikatuur, kus värske noorpaari andunud kopuleerumisse lõikus ukse vahelt sisse pistunud ema/ämma pea, mis teatas, et pojake, kui sa kakile tahad, siis ütle kindlasti…
Kallis laps! Pole siin midagi imestada. Sinu ema blogi näiteks tsiteeritakse Postimehe NOORTELISAS HIP. (Luba küsimata, aga see pole praegu teema.)
Surematus on sul ilmselt geenides.