Jõudsin laulupeo eelproovi paraja hilinemisega (sest noorte laulupidu on ilmselgelt suunatud õppivale, mitte töötavale noorele. mismõttes kell kolm päeval?!), istusin keset suvalist neidudekoori maha ja olin sunnitud tõdema: sel ajal, kui mina esimest korda neid laule nende dirigentide juhatamisel laulupeol laulsin, polnud mitte keegi 20m raadiuses minu ümber istujatest tõenäoliselt veel sündinudki. Päris jube tõdemus tundus see hetkeks:)
Õnneks pole vähemalt “Palve” seadet 1990. aasta laulupeoga võrreldes peaaegu muudetud, nii et lõpuks polnudki sellest probleemi, et mul polnud nooti kaasas ja et meie koor pole konkursiks valmistumise kõrvalt ühendkooride laule õieti vaadatagi jõudnud.
Ja dirigentidest rääkides, 1990. aastaga võrreldes pole eriti muudetud ka Loitmet, aga Leppojat küll on. Täitsa leebeks on muutunud see karm tädi, kes mind oma esimese järgu tütarlastekoorist välja praakis ja kelle süül ma põhikooli lõpuaastatel kaubahalli ees satanistidega Royal-piiritust joomas käisin (no räägitakse ju kogu aeg, et kui noortele ei pakuta kultuurseid vaba aja veetmise võimalusi, siis nad lähevad hukka)…
whatever 