silmapiir on lähedal elu seljataga

Seoses oma vana ea ja küünilise meelega ei vaevu ma tegelikult eriti tihti mõtlema sellele, mida teised inimesed minust küll arvata võivad. Vahel siiski tuleb ette – näiteks täna, kui ma sõitsin läbi linna kõigi liiklusummikute, auto kohutavalt mürisemas (summutiga on mingi jama), No-Big-Silence põhja keeratud ja rahvariided seljas.

Seoses oma vana ea ja küünilise meelega ei vaevu ma tegelikult eriti tihti mõtlema sellele, mida teised inimesed minust küll arvata võivad. Vahel siiski tuleb ette – näiteks täna, kui ma sõitsin läbi linna kõigi liiklusummikute, auto kohutavalt mürisemas (summutiga on mingi jama), No-Big-Silence põhja keeratud ja rahvariided seljas.

i’m lonely but no one can tell

Jätkuks naisministrite raamatule ja selle kaudu lähiajaloos tuhnimisele leidsin Taskuteatri kaudu Jaan Kaplinski Riigikogu-päeviku aastatest 1992-1993. Vaimustav lugemisvara mu meelest. Ma isegi ei tahaks kommenteerida, lihtsalt tsiteerida: 23. XII 1992 Eile oli Tallinnas RK istungjärk ja pärast seda Akadeemia teel RKF pidu. Istunjärgul lõi kõige enam laineid Nugise-Kulboki konflikt. Tüli kahe mehe vahel on juba … Loe edasi “i’m lonely but no one can tell”

Jätkuks naisministrite raamatule ja selle kaudu lähiajaloos tuhnimisele leidsin Taskuteatri kaudu Jaan Kaplinski Riigikogu-päeviku aastatest 1992-1993. Vaimustav lugemisvara mu meelest. Ma isegi ei tahaks kommenteerida, lihtsalt tsiteerida:

23. XII 1992

Eile oli Tallinnas RK istungjärk ja pärast seda Akadeemia teel RKF pidu. Istunjärgul lõi kõige enam laineid Nugise-Kulboki konflikt. Tüli kahe mehe vahel on juba tükk aega kestnud, eile oli KK toonud oma lauale nugise topise, mille peale ÜN lubanud ta nina üles lüüa, teha nii, et K-st jääb ainult märg koht jne. Lugu lõppes sellega, et turvateenistus konfiskeeris nugise, mehed kraaklesid veel natuke ja ajakirjandus sai ühe skandaalikese. Rumessen protestis Kulboki ‘sündsusetu käitumise’ vastu. Tõeline algkool, kus koolmeistril napilt ka huumorimeelt.

või siis hoopis

25. XII 1992

Mõtlen palju meie klerikaalidele ja teistele fanaatikutele. Kurb on see, mida Leif D. oma artiklis märgib: Eestis ei tihata öelda täit tõtt. Me ei rääkind riigipöördekatsest, ei öeld, et Laigna on esinend kõige ehtsamalt fashistlike avaldustega, et Lauri Vahtre ja Tõnis Lukase kirjutistes on kõige ehtsamat rassismi, et rassistlikku hoiakut on selgesti meie massiteabes, et klerikaalid trügivad võimule ligemale jne.

või jälle

6. I 1993

“Argipäeva” saates olewat olnd minu intervjuujupike kurdidest ja Andres Kollisti üsna räige wastus, kus ta olewat leidnud, et sedamoodi mõtlemine on praegu luksus … Mul tuleb tunne, et ma ei saa enam RK-s olla. Usk ei luba. Nagu välguvalgel nägin, kui absoluutne on omariikluse taga olev egoism ja tunnen, et ei saa sellega kaasa minna. ei tohi aidata ehitada üht heaolusaarekest keset maailma hädade merd. Ei tohi ajada oma õigust ja unustada päriselt teised. Mida me saaksime nende heaks teha, kes on hädas nagu kurdid? Muuta suhtumist. Kõigepealt. Loobuda (mõistliku) egoismi põhimõttest. Egoism võib tunduda ratsionaalne, aga on riskantne, pikemas perspektiivis vist üsna lootusetu asi. Egoismil põhinevat maailma saab tasakaalus hoida ainult jõu ja väga keeruliste kontrollmehhanismide abil. Armastusel põhinevat maailma pole vaja hoida – ta püsib ise. Armastus on see, mis aitaks maailma tagasi tasakaalu poole. Gandhi sai sellest aru. Tema oli ka rahvusluse vastu, kui see kippus muutuma egoistlikuks, ahistama teisi.

Selle üle, kas ma ministriks ikka tahan hakata, mõtlen veel:)

kel on laulud laulda ise teab

Ma kahtlustasin kohe hommikul telekava lugedes, et see abipolitseinike koolitus on nagu filmis :P (telekava puutub asjasse nii palju, et ma ei vaata peaaegu kunagi filme, aga loen alati huviga läbi kõik filmitutvustused kavades. Kas keegi julgeb öelda, et ma jään paljust ilma…?)

Ma kahtlustasin kohe hommikul telekava lugedes, et see abipolitseinike koolitus on nagu filmis :P

(telekava puutub asjasse nii palju, et ma ei vaata peaaegu kunagi filme, aga loen alati huviga läbi kõik filmitutvustused kavades. Kas keegi julgeb öelda, et ma jään paljust ilma…?)

smile like you mean it and let yourself let go

Raamatusoovitus: “Eesti Vabariigi naisministrid. Koguteos naistest poliitika tipus” Arutlevaid artikleid ma ausalt öeldes alguses ei viitsinudki lugeda, aga kõik need intervjuud on nii ägedad. Selline omamoodi lühiülevaade Eesti ajaloost viimase 15 (ähh, see 15 on mingi vananenud klišee. peaaegu 20 ju tegelikult.) aasta jooksul. Mu lemmikkoht oli see, kus Lagle Parek ütles, et Ain Seppik … Loe edasi “smile like you mean it and let yourself let go”

Raamatusoovitus: “Eesti Vabariigi naisministrid. Koguteos naistest poliitika tipus”

Arutlevaid artikleid ma ausalt öeldes alguses ei viitsinudki lugeda, aga kõik need intervjuud on nii ägedad. Selline omamoodi lühiülevaade Eesti ajaloost viimase 15 (ähh, see 15 on mingi vananenud klišee. peaaegu 20 ju tegelikult.) aasta jooksul. Mu lemmikkoht oli see, kus Lagle Parek ütles, et Ain Seppik on paheline:)

Pärast lugesin ikka artikleid ka, suurem osa seda juttu oli ju teada, aga paar päris huvitavat iva leidsin siiski enda jaoks.

Võibolla ma hakkan ka ministriks, kui ma suureks saan.