Jätkuks naisministrite raamatule ja selle kaudu lähiajaloos tuhnimisele leidsin Taskuteatri kaudu Jaan Kaplinski Riigikogu-päeviku aastatest 1992-1993. Vaimustav lugemisvara mu meelest. Ma isegi ei tahaks kommenteerida, lihtsalt tsiteerida:
23. XII 1992
Eile oli Tallinnas RK istungjärk ja pärast seda Akadeemia teel RKF pidu. Istunjärgul lõi kõige enam laineid Nugise-Kulboki konflikt. Tüli kahe mehe vahel on juba tükk aega kestnud, eile oli KK toonud oma lauale nugise topise, mille peale ÜN lubanud ta nina üles lüüa, teha nii, et K-st jääb ainult märg koht jne. Lugu lõppes sellega, et turvateenistus konfiskeeris nugise, mehed kraaklesid veel natuke ja ajakirjandus sai ühe skandaalikese. Rumessen protestis Kulboki ‘sündsusetu käitumise’ vastu. Tõeline algkool, kus koolmeistril napilt ka huumorimeelt.
või siis hoopis
25. XII 1992
Mõtlen palju meie klerikaalidele ja teistele fanaatikutele. Kurb on see, mida Leif D. oma artiklis märgib: Eestis ei tihata öelda täit tõtt. Me ei rääkind riigipöördekatsest, ei öeld, et Laigna on esinend kõige ehtsamalt fashistlike avaldustega, et Lauri Vahtre ja Tõnis Lukase kirjutistes on kõige ehtsamat rassismi, et rassistlikku hoiakut on selgesti meie massiteabes, et klerikaalid trügivad võimule ligemale jne.
või jälle
6. I 1993
“Argipäeva” saates olewat olnd minu intervjuujupike kurdidest ja Andres Kollisti üsna räige wastus, kus ta olewat leidnud, et sedamoodi mõtlemine on praegu luksus … Mul tuleb tunne, et ma ei saa enam RK-s olla. Usk ei luba. Nagu välguvalgel nägin, kui absoluutne on omariikluse taga olev egoism ja tunnen, et ei saa sellega kaasa minna. ei tohi aidata ehitada üht heaolusaarekest keset maailma hädade merd. Ei tohi ajada oma õigust ja unustada päriselt teised. Mida me saaksime nende heaks teha, kes on hädas nagu kurdid? Muuta suhtumist. Kõigepealt. Loobuda (mõistliku) egoismi põhimõttest. Egoism võib tunduda ratsionaalne, aga on riskantne, pikemas perspektiivis vist üsna lootusetu asi. Egoismil põhinevat maailma saab tasakaalus hoida ainult jõu ja väga keeruliste kontrollmehhanismide abil. Armastusel põhinevat maailma pole vaja hoida – ta püsib ise. Armastus on see, mis aitaks maailma tagasi tasakaalu poole. Gandhi sai sellest aru. Tema oli ka rahvusluse vastu, kui see kippus muutuma egoistlikuks, ahistama teisi.
Selle üle, kas ma ministriks ikka tahan hakata, mõtlen veel:)
whatever 
Jaa, see on unustamatu ja vaimustav lugemine. Isegi niivõrd, et panin ühe tsitaadi aasta tagasi oma bakatöö tiitellehele. Või õigemini ühele tühjale lehele pärast tiitellehte.
Millise tsitaadi siis?:)
Mu töö rääkis Riigikogu opositsiooni aktiivsusest, eks. Ja tsitaat oli selline:
Täna jõudsin 11-ks Toompeale,
kus opositsioon edukalt obstrueeris kõike
ja nii arutati tund aega päevakorda
ja kuigi ülejäänud istungile lisati kokku 2½ tundi juurde,
ei tehtud sellegi ajal muud
kui esitati ministritele otsatult küsimusi
ja võeti pärast veel sõna.
Jaan Kaplinski Riigikogu päevikust 14. dets 1992