Puhkasin nädala jagu pärispuhkust – meri, päike, raamatud, mitte ühtegi töömõtet (unustasin isegi töökaaslastele traditsioonilist välismaamaiust tuua, aga siiras ülestunnistus “te ei tulnud mulle puhkuse ajal kordagi meelde” pani nad heldinult nentima, et mul on ilmselt olnud väga hea puhkus, ja nad ei olnudki väga kurvad), päevade kaupa mitte mingit kella-, kalendrisse- või peeglissevaatamist.
Peale nende kümnekonna raamatu läbilugemise, mis mul endal kaasas olid, piilusin seda ka, mida teised inimesed puhkuse ajal loevad – noh, lennukis ja laeval ja rannas ja kohvikus ja nii. Tulemus oli mõnevõrra ootamatu, sest ma olin arvestanud, et ma näen päris palju Sandra Browni, Jackie Collinsi, Barbara Cartlandi või mõne muu üliproduktiivse sopakaautori teoseid, aga… mitte ühtegi sellist ei olnud!
Umberto Ecot loeti (prantsuse keeles). Dostojevskit loeti (inglise keeles). Mitu inimest (lisaks mulle endale) luges Bill Brysonit ja vähemalt üks inimene veel peale minu luges Alain de Bottoni. Ühe korra silmasin Harry Potteri kuuendat osa ja KÕIGIL briti tatikatel eranditult oli Harry Potteri seitsmes osa:) Ja no rohkem mul enam konkreetseid raamatuid meeles ei ole, aga igatahes loeti eelmisel nädalal Horvaatia kuurortides põhiliselt väärtkirjandust.
Ja mu kass saatis mulle reisile kaardi, beat this!
whatever 