and i think to myself what a wonderful world

vat nii nägi välja* see, kui ma vendade bändi** koosseisus sain pruutpaarile avavalsiks*** laulda.

* – udune, sest pildi tegi liigutatud ema/ämm:)
** – kõik bändiliikmed peale minu on kas pruudi või peigmehe vennad; mina olen kõige tähtsam, sest mina olen neile kahe peale ainus õde
*** – aga valssi tantsida selle loo järele küll ei saanud, tundus mulle:P

Ja eks ole mul maailma ilusaim vennanaine?

mulle ei meeldi teie planeedil

Jaanus on täitsa tabavalt kirja pannud selle, mida minagi homoparaadivastaste (ja eriti veel selle fucking suvise suusavõistluse;) kohta mõelnud olen: Minule tunduvad kah paljud teised üritused mõttetud. Ma ei saa aru, miks näiteks on vaja keset vanalinna keset maikuud lumi maha panna, et mingid kuradi suusatajad saaks seal suusatada. Miks on vaja neid tuua niimoodi … Loe edasi “mulle ei meeldi teie planeedil”

Jaanus on täitsa tabavalt kirja pannud selle, mida minagi homoparaadivastaste (ja eriti veel selle fucking suvise suusavõistluse;) kohta mõelnud olen:

Minule tunduvad kah paljud teised üritused mõttetud. Ma ei saa aru, miks näiteks on vaja keset vanalinna keset maikuud lumi maha panna, et mingid kuradi suusatajad saaks seal suusatada. Miks on vaja neid tuua niimoodi rahva ette, et kõik näeksid? Mingu suusatagu talvel oma kuradi mägedes omaette. Või miks on vaja Lasnamäe kanal kinni panna, et väike hulk autohulle saaks seal oma autodega eputada ja samal ajal kogu linna liikluse tuksi keerata. Ooh, vormel ja Gallardo toodi Eestisse? Kah mul asi. Telekast näeb sama asja ööpäevaringselt ja Lamborghinidel on nüüd Tallinnas müügisalong olemas, kus saab oma autofantaasiaid nüüd realiseerimas käia ja hulka kallist tehnikat näpuga katsumas.

Aga ma ei pea sugugi vajalikuks nende teiste mõttetute ürituste korraldajaid ja seal osalejaid mõnitama või psühhoanalüüsima hakata või hullemal juhul kivide ja kaigastega peksma. Selles ongi demokraatia mõte, muide, et lastakse teistel ka olla ja ei võeta iga asja niiväga isiklikult ja traagiliselt.

Muide, Pride’i särgid on niii ilusad, et ma ikkagi ostan endale ühe, kuigi mul pole selleks tegelikult raha:)

maailmas vaid ilu hoiab mind

Minu seitse fakti (mille kokkukogumiseks mul kulus umbes kaks nädalat). Mitte et keegi oleks mind palunud, aga mulle lihtsalt tohutult meeldib see meem:) 1. Mul on viis nooremat venda. Muide, ma ei kannata sõna “poolvend” – see, et mul kõigi oma vendadega mõlemad vanemad ühised pole, ei tähenda mu jaoks küll mitte midagi. Kõik on … Loe edasi “maailmas vaid ilu hoiab mind”

Minu seitse fakti (mille kokkukogumiseks mul kulus umbes kaks nädalat). Mitte et keegi oleks mind palunud, aga mulle lihtsalt tohutult meeldib see meem:)

1. Mul on viis nooremat venda. Muide, ma ei kannata sõna “poolvend” – see, et mul kõigi oma vendadega mõlemad vanemad ühised pole, ei tähenda mu jaoks küll mitte midagi. Kõik on ühtmoodi minu vennad ja see, et ma mõnega lähedasem olen või mõne teisega nii hästi läbi ei saa, tuleneb oludest ja iseloomudest, mitte geneetilisest pagasist. Arvan ma. Ja kui nad suureks saavad, saavad neist kõigist mu lastele onud, mitte poolonud!

2. Ma tean peast kohutavalt palju laulusõnu, sest ma kuulan laulude sõnu ja panen neid tähele ja mis mulle kord pähe on jäänud, ei kao sealt enam nii lihtsalt. Pophitid, seltskonnalaulud, koorilaulud, vene keele tunniks kohustuslikult pähe õpitud laulud – kõik tuleb vabalt. Seltskonnas olen seetõttu hinnatud eeslaulja:)

3. Kui ma 12-aastane olin, põdesin ma mingit müstilist neuroloogilist haigust, millesse oleks teoreetiliselt pidanud surema või paremal juhul halvatuks jääma, ja keegi vist ei saanudki päriselt aru, miks ma terveks sain. Ainsaks meeneks sellest on nüüdseks jäänud käte värisemine – kui ma olen väsinud või närviline, hakkavad mu käed täiesti kohutavalt värisema ja ma ei kannatanud pikka aega, kui keegi sel teemal mingeid lollakaid märkusi tegi (umbes et joo vähem). Nüüd on juba sellest ka ükskõik.

4. Ma olen praegu üle 11 aasta esimest korda ilma püsisuhteta ja see ei kurvasta mind vähimalgi määral. Olen rõõmsalt elevil ja ootan, mida elu minuga järgmiseks ette võtab:)

5. Mu isapoolne vanaisa oli päris ehtne rannarootslane Vormsist ja aegajalt lööb minus välja tugev rannarootsi identiteet. Ma arvan, et just sellepärast olen ma eriti tundlik igasuguse rahvusvähemuste emakeelepõhise ahistamise suhtes siin riigis… Rootsi keele õppisin ka sellepärast selgeks, et mul on alati tunne olnud, nagu peaksin ma seda juba sünnist saadik oskama. Enne abiellumist oli mul ka täitsa rootsi perekonnanimi, mida ma ise küll tagasi ei tahaks (sest Eestis oli sellega ikka pagana raske elada), aga õnneks on mul viis venda, eks ole:)

6. Ma loen üle mõistuse kiiresti. Keegi ei usu, kui kiiresti just, kuni pole ise näinud, ja kui näevad, siis nad ei usu, et ma aru saan ja et mulle meelde jääb, mida ma lugesin. (Aga mulle jääb – küsige mu sõpradelt, mul on ärritav komme igas vestluses suht suvalise koha pealt hakata ümber jutustama mõne lapsepõlves loetud raamatu süžeed.) Otseselt mõõtnud ma oma lugemiskiirust ei ole, aga kui ma 12-aastaselt haiglas olin ja liigutada ei saanud (vt punkt 3), siis lugesin ma ühe ennelõuna jooksul läbi “Švejki” ja sama päeva õhtupoolikul “Sinuhe”. Ausalt, noh. Kiirlugemisharjutustes ma samas ei skoori absoluutselt.

7. Mu parem silm on lühinägelik, vasak ei ole. Ilmselt sellepärast, et mul on lapsest saadik olnud komme vasak silm kinni panna ja paremaga lugeda. Mu isa ja mu ülemus ei luba mul seda teha, aga ma ei jää neile kuigi tihti vahele ja nii see asi muudkui süveneb.

Ja kuigi ma tavaliselt meeme edasi ei viitsi saata, siis ma seekord teen erandi, sest mulle ikka nii väga meeldib see siin:) Katu, Pirru, Oudekki, Öö ja Leeloo võiks teha.

you know that for you there’ll be no tomorrow

Et see lennukiootamise lugu siis. Taust: kõik juhtus siis, kui euroliit oli meist veel tuhandete kilomeetrite ja paljude aastate kaugusel, kõigis Ida-Euroopa piiripunktides tuli läbida topeltkontroll ja rekkad moodustasid kilomeetripikkusi sabasid. Kõige otsem tee Eestist enamvähem ükskõik kuhu viis läbi Kalvarija piiripunkti Leedu ja Poola vahel ja seda piiripunkti tohtis läbida ainult autoga (no ega … Loe edasi “you know that for you there’ll be no tomorrow”

Et see lennukiootamise lugu siis.

Taust: kõik juhtus siis, kui euroliit oli meist veel tuhandete kilomeetrite ja paljude aastate kaugusel, kõigis Ida-Euroopa piiripunktides tuli läbida topeltkontroll ja rekkad moodustasid kilomeetripikkusi sabasid. Kõige otsem tee Eestist enamvähem ükskõik kuhu viis läbi Kalvarija piiripunkti Leedu ja Poola vahel ja seda piiripunkti tohtis läbida ainult autoga (no ega ükski normaalne jalakäija sinnakanti ei sattunud ka, lihtsalt hääletajad pidid leidma kellegi, kes nad piirist üle viiks). Aga vat ükskord saabusin ma sellesse piiri Poola suunast, just nimelt jalgsi (kui ma hoolega meenutan, oli asi selles, et viimane, kes mulle küüti pakkus, oli töölesõitev poola piirivalvur) ja miskipärast oli piir täiesti tühi, st Poola pool ei olnud järjekorda. Nii et ikkagi hakkasin jalgsi piiri ületama. Poolakatel polnud mingeid pretensioone ja üle eikellegimaa polnud ka raske matkata. Aga siis jõudsin esimese leedukate putkani ja putkas istuva piirivalvuriga hargnes umbes niisugune dialoog*:

Leedukas: Siit piirist ei tohi jalgsi üle minna.
Mina: Aga kuidas ma siis lähen, ühtegi autot ei ole ju?
L: Nojah, siis pead vist lennukit ootama jääma.
M: Arvad, et siia tuleb lennuk?
L (pistab pea putkast kaugele välja ja uurib demonstratiivselt taevast): No ilus selge ilm on, miks ta siis tulema ei peaks?

Nojah. Minu pass oli tema käes ja nii ma seal siis ootasin lennukit. Ajaviiteks puhusime juttu, põhiliselt mu passi ja seal olevate templite ja viisade üle – et mida ma ikkagi Serbias tegin ja kuidas Rumeenia meeldis ja nii. Aegajalt tegin jälle katse pass tagasi saada ja minema asutada, aga seepeale küsis härra kohe, et kas lennuk tuli või? Ei tulnud? Siis ootame edasi!

No pea tunnikese ikka lõbustasin teda seal vist. Minu päästjateks said kaks slovaki rekkajuhti, kes lõpuks kusagilt ilmusid ja mu uuele sõbrale putkaluugist kiiresti õlut sisse laduma hakkasid – ilmselgelt ei olnud nende veoste või dokumentidega kõik päris korras. Leedukas viskas mulle passi ja ühmas, et lippa minema. Nii et lennuk Poola-Leedu piiripunktis jäigi mul nägemata.

* otse loomulikult vestlesin ma selle leedukaga see tund aega VENE keeles, mis tundub tagantjärele täiesti uskumatu. Ma ei oska ju vene keelt!!!

pool minust ärkabki vaid uinudes

põmtselt ma olen jälle kord maailma kunn. sest ma jõin end kuskil kaunase all kahest capuccinost ja ühest batteryst surematuks ja see ei läinud enne iklat üle. ei, selles poleks midagi erilist, aga me alustasime täpselt 24 tundi enne kaunast brüsselist. ma oskan nüüd automaatkastiga autot juhtida täitsa hästi (kuigi mul ei ole juhiluba) (a mis siis, mul on juhtimisõigus) ja mu reisikaaslane nägi saksa kiirteel tanki, aga ma tegin talle tagasi, kui ma leedus jaanalindu nägin.

roadtripi õnnestumise tagasid “war in wonderland” ja “suudlus läbi jäätunud klaasi”, sest kuni sai kaasa laulda, seni me magama ei jäänud. ja varahommikune star fm üllatas code one’iga. hääl on täiesti ära.

saba liputavad rekkad ei ole meie sõbrad.

ma olen nüüd 46 tundi magamata olnud ja mulle aitab. aga kui ma kord olen jälle ärganud ja endale uued dokumendid ja pangakaardid hankinud ja ruhnus rattamatkal ära käinud, siis ma AUSÕNA kirjutan sellest, kuidas ma ükskord ammu leedu-poola piiris lennukit ootasin. ja siis ma kirjutan seda seitset asja, sest ma olen vahepeal jälle nii palju enda ja oma elu üle järele mõelnud.

ma nutan ainult siis kui miskit on mul silmas

See imelik asi jõudis siis nüüd minuni välja. Alustades alajaotusest “muud” – on suur hulk sõnu ja väljendeid, mida ma ühel või teisel põhjusel ei salli, ja kaks neist on “kiiks” ja “kokkamine”. Esimene on lihtsalt tobe slängisõna, mida täiskasvanud haritud inimesed minu meelest kasutama ei peaks; teine… no ma saan aru, et see sõna … Loe edasi “ma nutan ainult siis kui miskit on mul silmas”

See imelik asi jõudis siis nüüd minuni välja.

Alustades alajaotusest “muud” – on suur hulk sõnu ja väljendeid, mida ma ühel või teisel põhjusel ei salli, ja kaks neist on “kiiks” ja “kokkamine”. Esimene on lihtsalt tobe slängisõna, mida täiskasvanud haritud inimesed minu meelest kasutama ei peaks; teine… no ma saan aru, et see sõna on eesti keeles veidi kohmakas, aga siiski, see on söögitegemine ju! Veel hullem on matkajate hulgas levinud sõna “kokanaat”, mida kuuldes mulle alati tuleb meelde, et mulle meeldibki rohkem lennukiga sõita ja oma einet plastkarbist süüa.

Söögitegemine – ma keeldun kasutamast maisteaineid, mis sisaldavad naatriumglutamaati, sest kuigi see peaks mõjuma teiste maitsete tugevdajana, teeb ta minu meelest hoopis seda, et kogu toit ainult naatriumglutamaadi järgi maitsebki. Seega on minu köögist pagendatud sidrunipipar, hakklihamaitseaine ja üldse enamvähem kõik maitseained, mis ei ole puhtad ürdid. Ja kui ma muidu mingitel ühistel toidutegemistel (nt reisidel) eriti ei pirtsuta, siis selliste maitseainete lisamisele hakkan küll vihaselt vastu.

Muu kodune majapidamine – okei, kõik, kes minuga iial koos on elanud, hakkavad seda lugedes muidugi naerma, aga ausõna, kui ma üksi elan, olen ma täielik nõudepesufriik. Söögitegemise ajal pesen kasutatud nõusid (sõeldad-riivid-lõikelauad) jooksvalt ja toidunõud pesen kohe pärast söömise lõpetamist. Aga teiste inimeste järelt mulle nõusid pesta ei meeldi, see tekitab trotsi ja nii need kraanikausitäied kuhjuvadki.

Arvestades sellega, mida ma viimastel päevadel kõigist teistest blogidest olen lugenud, pean ma oma eripärana vist registreerima ka selle, et mul on TÄIESTI ÜKSKÕIK, mispidi wc-paber rullilt jookseb.

do you remember things once were different

Ma arvan, et ühiskond muutuks paremaks ja tervemaks, kui Harju maavanem järgmine kord, kui ta midagi ära tahab keelata, keelaks Käsna-Kalle kujulised õhupallid. Ja dalmaatsia koera kujulised ka. No vähemalt tuleks rangelt piirata nende müüki laste laulupeo ajal!!! Üldiselt oli laulupidu minu jaoks jälle üritus sarjast palju-küsimusi-vähe-vastuseid: * kas mu isamaa on tegelikult ka mu … Loe edasi “do you remember things once were different”

Ma arvan, et ühiskond muutuks paremaks ja tervemaks, kui Harju maavanem järgmine kord, kui ta midagi ära tahab keelata, keelaks Käsna-Kalle kujulised õhupallid. Ja dalmaatsia koera kujulised ka. No vähemalt tuleks rangelt piirata nende müüki laste laulupeo ajal!!!

Üldiselt oli laulupidu minu jaoks jälle üritus sarjast palju-küsimusi-vähe-vastuseid:

* kas mu isamaa on tegelikult ka mu arm? aga õnn ja rõõm?
* kas laulupidu peab tingimata olema isamaaline üritus?
* kas laulupidu üldse on enam isamaaline üritus või arvavad kõik harjumusest, et on, aga tegelikult on lihtsalt… lauljate ja muusika pidu?
* milliste mägede harjadelt see Lüdigi koit ikkagi kumab? (ise kujutasin Kaukasuse varal ette, tundub efektne küll)
* miks peab üksteist tuulte ja külma käes hoidma?
* kust ma leian rahvatantsurühma, kes võtaks minu, üksiku naisterahva, kes pärast 8. eluaastat tantsuga tegelenud pole, endaga 2009. aastal tantsupeole?
* mida lapsed neis Käsna-Kalledes ikkagi leiavad?!