Huvitavaid kohtumisi kevadisest Tartust:
* kohtusin lapsepõlvekodu ees tänaval oma vennaga, kusjuures kumbki meist ei tulnud kodust ega läinud sinna, lihtsalt juhuslikult oli vaja seda tänavat mööda kõndida. Võtsime kumbki ühe kõrvaklapi peast, vahetasime paar viisakusväljendit ja läksime oma teed edasi. Alles mitu tundi hiljem helistasin talle ja küsisin, kas lapsepõlvekoju ööbima saab minna. (Sai. Isegi oma toas ja oma voodis sain magada!)
* kohtusin öösel Püssirohukeldri ees ühe Tallinnast tulnud tsiklipoisiga, kes tahtis mind hirmsasti sellele peole tagasi viia, kust ma just lahkunud olin. Seletasin talle, et pidu oli jama, sest ilusaid naisi polnud. Poiss röögatas ehmunult: “sulle meeldivad naised vä?!” ja kadus kandade välkudes. Hõikasin talle küll järele, et koledad ei meeldi, aga ilmselgelt oli hilja. (Tegelikult meeldivad mulle koledad naised ka – ma otsin ikka pigem sisemist ilu.)
* kohtusin jälle vennaga, sedakorda pühapäeva hommikul kell kaheksa lapsepõlvekodu köögis. See kohtumine oli kindlalt üllatavam kui juhuslik kohtumine tänaval – me elasime aastaid koos ja ma ei usu küll, et ma teda enne nii varajasel kellaajal näinud oleksin, kui just koolipäev polnud. (Ta oli üles tõusnud, sest talle olid tulnud külalised ja ta valmistas neile pelmeene. Võileivagrillis.)
whatever 