no hope no love no glory no happy ending

seekord sõitsin triatlonilt tagasi taltsalt kuld- ja pronksmedalimeeste sabas, kiirust ületamata ja möödasõitudeks vajadust tundmata. kui mitte sportlase*, siis inimese ja liiklejana olen eelmise aastaga võrreldes igatahes arenenud!

* – kuidas võtta. teise koha asemel sain seekord neljanda – nii võib juhtuda, kui osalejaid on medalitest rohkem – aga ikkagi väidan, et minu võit, sest eravestlustes tunnistasid pjedestaalipreilid, et tegu oli olnud kohutava kannatuste rajaga, samas, kui minul polnud kogu võistluse jooksul kordagi tunnet, et tahaks pikali kukkuda ja ära surra. eelmisel aastal oli see tunne vahetpidamata, ja ega ma nüüd eelmisest aastast aeglasem küll ei olnud. ju siis on trennitegemisest kasu olnud.