no hope no love no glory no happy ending

seekord sõitsin triatlonilt tagasi taltsalt kuld- ja pronksmedalimeeste sabas, kiirust ületamata ja möödasõitudeks vajadust tundmata. kui mitte sportlase*, siis inimese ja liiklejana olen eelmise aastaga võrreldes igatahes arenenud!

* – kuidas võtta. teise koha asemel sain seekord neljanda – nii võib juhtuda, kui osalejaid on medalitest rohkem – aga ikkagi väidan, et minu võit, sest eravestlustes tunnistasid pjedestaalipreilid, et tegu oli olnud kohutava kannatuste rajaga, samas, kui minul polnud kogu võistluse jooksul kordagi tunnet, et tahaks pikali kukkuda ja ära surra. eelmisel aastal oli see tunne vahetpidamata, ja ega ma nüüd eelmisest aastast aeglasem küll ei olnud. ju siis on trennitegemisest kasu olnud.

Advertisements

Üks vastus to “no hope no love no glory no happy ending”

  1. kaur Says:

    Sõitsin seda Lehtmetsa-Alavere-Kose teed ja ootasin, et kohe möödub minust deemon kollasel motikal, hambavahe maasikaid täis. Millest küll selline alalhoidlik liikluskäitumine?

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s


%d bloggers like this: