ja jälle sa siit lähed sinna kus tuul ja kus päikene on teine

lubage mul teha veel üks, viimane postitus sarjast “mis maa see on”. (esimene, teine)

ma lähen nüüd mõneks ajaks jälle ära, sest need talved ei ole minu jaoks.

aga see teadmine, et ma nüüd septembrist lähen, on olnud minuga varakevadest peale… ja ma olen sel suvel elanud rohkem hetkes, kui mul paljudel eelmistel, soojematel suvedel õnnestunud on.

olen paadininas istudes läbimärjaks saanud. olen jalgrattaga paduvihmas sõitnud ja läbimärjaks saanud. olen lauspäikeses jooksnud ja läbimärjaks saanud. olen saunast merre jooksnud. olen kohtunud metsas rebaste ja hiirte ja siilide ja konnade ja kährikupere ja jäneste ja oravatega ja meres hüljeste ja vähkide ja lestakaladega. olen roninud kõigisse hiiumaa tuletornidesse. olen lõkke ääres laulnud. olen paadist otse avamerre ujuma hüpanud. olen metsajärve ääres telgis maganud. olen soolaukas ujunud. olen näinud põuavälku. olen söönud küllastumiseni metsmaasikaid ja mustikaid ja põldmarju. olen korjanud kukeseeni. olen sõitnud jahi ja kaatri ja praami ja kanuu ja kajakiga. olen pidanud piknikke tuulisel merekaldal ja vihmases koduõues. olen jooksnud ümber mitme järve. olen õppinud mootorrattaga kruusateel sõitma ja seda siis ohtralt harjutanud. olen küpsetanud lõkkes kartuleid ja keetnud priimusel hommikukohvi. olen näinud topeltvikerkaart.

ausalt, ma ei lähe viha ja solvumisega, ma lähen rõõmu ja rahuloluga. me jõudsime ära leppida. ja küll ma ükskord jälle tagasi tulen.

seniks jääb teid lõbustama uus postitustekategooria “minu london”.