ja jälle sa siit lähed sinna kus tuul ja kus päikene on teine

lubage mul teha veel üks, viimane postitus sarjast “mis maa see on”. (esimene, teine)

ma lähen nüüd mõneks ajaks jälle ära, sest need talved ei ole minu jaoks.

aga see teadmine, et ma nüüd septembrist lähen, on olnud minuga varakevadest peale… ja ma olen sel suvel elanud rohkem hetkes, kui mul paljudel eelmistel, soojematel suvedel õnnestunud on.

olen paadininas istudes läbimärjaks saanud. olen jalgrattaga paduvihmas sõitnud ja läbimärjaks saanud. olen lauspäikeses jooksnud ja läbimärjaks saanud. olen saunast merre jooksnud. olen kohtunud metsas rebaste ja hiirte ja siilide ja konnade ja kährikupere ja jäneste ja oravatega ja meres hüljeste ja vähkide ja lestakaladega. olen roninud kõigisse hiiumaa tuletornidesse. olen lõkke ääres laulnud. olen paadist otse avamerre ujuma hüpanud. olen metsajärve ääres telgis maganud. olen soolaukas ujunud. olen näinud põuavälku. olen söönud küllastumiseni metsmaasikaid ja mustikaid ja põldmarju. olen korjanud kukeseeni. olen sõitnud jahi ja kaatri ja praami ja kanuu ja kajakiga. olen pidanud piknikke tuulisel merekaldal ja vihmases koduõues. olen jooksnud ümber mitme järve. olen õppinud mootorrattaga kruusateel sõitma ja seda siis ohtralt harjutanud. olen küpsetanud lõkkes kartuleid ja keetnud priimusel hommikukohvi. olen näinud topeltvikerkaart.

ausalt, ma ei lähe viha ja solvumisega, ma lähen rõõmu ja rahuloluga. me jõudsime ära leppida. ja küll ma ükskord jälle tagasi tulen.

seniks jääb teid lõbustama uus postitustekategooria “minu london”.

Advertisements

Üks vastus to “ja jälle sa siit lähed sinna kus tuul ja kus päikene on teine”

  1. JL Says:

    ” Pean minema jälle. ”
    Sa ära küsi milleks jälle lähen ja milleks jälle otsin uusi teid.
    Mu süda valutab ja mulle vähe on kõigest ,mis ehk seni köitis meid.
    Ma tean et kuskil veel on uued rannad ja uusi sündmusi võib tuua päev.
    See igatsus mind kaugusesse kannab ja ekslemisel lõppu ma ei näe.

    Nüüd lähen jälle , kuigi seda leinan,mis siis Sinu juurde maha jääb.
    Kuid kuskil õitsvad valged ristikheinad ja sõnajalg. Uus rada sinna läeb.
    Ma tean ,et igatsus on kõikjal sama,ei saa ju põgeneda enda eest.
    Kui loodud ekslema ja igatsema ju ongi minu imeline tee.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s


%d bloggers like this: