#57 The Automobile Association

Tänase päeva kasutu trivia: brittide Automobile Association ehk AA, mida mina olin alati lihtsalt mingiks tehnoabikindlustuseks pidanud, loodi tegelikult selleks, et autojuhte kiirust mõõtvate politseinike eest hoiatada. Pärast seda, kui nad sel teemal 1910. aastal kohtuasja kaotasid, ei lõpetatud hoiatamist ära, vaid lepiti kokku uus märgisüsteem: AA patrullijad andsid autojuhtidele au… kui kiirusemõõtjaid ees ootamas ei olnud. AA liikmete käsiraamatus selgitati: “It cannot be too strongly emphasized that when a patrol fails to salute, the member should stop and ask the reason why, as it is certain that the patrol has something of importance to communicate.”

Ja nii 50 aastat. Ma tegelt ei teagi, miks nad seda enam ei tee.

Aga tehnoabi annavad nad ikka ka.

Ennetamaks küsimust, kus muuseumis ma jälle käinud olen: National Motorcycle Museum. Soovitada julgen seda ainult väga tõsistele tsiklifännidele (tõsisematele kui mina), sest esiteks on see kohutavalt suur, aga täiesti organiseerimata (peaaegu tuhat mootorratast, aga nad ei ole paigutatud kuidagi süstemaatiliselt ei vanuse, tootja, kasutusotstarbe ega isegi kuramuse värvi järgi. lihtsalt tihedalt ritta laotud) ja teiseks asub see kuskil Birminghami lähedal maal, sinnaminek võtab hirmsasti aega ja midagi muud sealkandis vaadata ei ole.

(Birminghamis käisin ka, aga seda ei julge ma küll mitte kellelegi soovitada.)

Muuseumipoest leidsin aga imetoreda raamatu: Gasoline Gypsy. See räägib preilist, kes 1950. aastate alguses koera ja 125cc mootorrattaga Kanadas ja USAs roadtrippis. Ostuotsuse tegin puhtalt kaanepildi põhjal, aga juba leheküljel 12 sai selgeks, et Peggy on tõesti my kind of girl:

/…/ rather by mistake and more as a means of transport to Norway than anything else, I had bought this pale green, slim-framed B.S.A. Bantam. I had chosen her for colour, because her paint job happened to go nicely with my new corduroy jacket.

Peggy Iris Thomas, A Ride in the Sun or Gasoline Gypsy

oh, ja ma ei julge rääkidagi, millega daam põhjendas seda, miks talle üle 30 mph ei meeldigi eriti sõita. Lugege ise, kui teada tahate.

#56 National Theatre Live – The Audience

If you want to know how it is that the monarchy in this country has survived as long as it has – don’t look to its monarchs. Look to its prime ministers.

Elizabeth II, Peter Morgan, The Audience

Hiljuti sain veel ühe Londoni hästivarjatud saladuse jälile (eelmine oli muuseumide õhtused lahtiolekuajad): viimse piirini üleskiidetud ja väljamüüdud teatrietendust on võimalik näha ka 1) ilma pool aastat ette planeerimata, 2) 15 naela eest (st enamvähem tasuta), 3) laiadelt, mugavatelt, KÄETUGEDEGA toolidelt. National Theatre nimelt teeb oma etendustest aegajalt live-ülekandeid kinodesse. Jah, mul tuli pühapäeval mõte, et tahaks ikkagi Helen Mirrenit kuninganna rollis näha, ja täna nägingi.

See kõlab nüüd veidi melodramaatiliselt, aga tegu võis vabalt olla kõige parema teatrietendusega, mida ma elus näinud olen.

Jah, tegelasteks on peaaegu eranditult ainult Briti peaministrid viimasest 60 aastast (ja muidugi kuninganna) ja võibolla peab sellise asja nautimiseks olema kui mitte sündinud britt, siis vähemalt Briti elust nii huvitunud, kui mina praegusel ajal olen. Ilmselt aitas loost arusaamisele kaasa igapäevane lehelugemine ja ilmselt isegi igapäevasest lehelugemisest hoolimata ei saanud ma ikkagi kaugeltki kõigest aru. Õnneks jõuab 20-minutise vaheaja jooksul päris palju googeldada:) ja tegelikult googeldan siiamaani (Suessi kriis? Harold Wilson? Sanktsioonid Lõuna-Aafrikas?).

Aga ma ikkagi arvan, et see oli lihtsalt väga hästi mängitud väga hea etendus. Sai nutta ja sai naerda;) Ja kinos teatri vaatamise ainus tõsine puudus oli see, et lõpus ei saanud näitlejatele plaksutada.

Kaks head uudist on mul teile, sõbrad nii Londonis kui mujal. Esiteks: West Endis mängitakse seda etendust veel küll ainult kaks korda – aga kinodes tehakse kordusi ka. Teiseks, NT Live’i näidatakse üle maailma. Eestis on järgmine (tundub, et ühtlasi ainus) võimalus 17. juunil. Pole tänu väärt ja ärge pärast öelge, et teid pole kvaliteetteatri eest hoiatatud.

#55 British Library

Mul ei olnudki päriselt plaanis British Librarysse minna, sest kuigi selline mulje võib olla jäänud, ei ole mul tegelikult erilist maailma suuruselt teiste asjade* fetišit:) Aga sattusin sinna ikkagi, kui käisin vaatamas propagandanäitust**… ja kohe sisse astudes meenus mulle Tartu Ülikooli raamatukogu. Kuna mina pole TÜs õppinud, siis puuduvad mul selle kohaga seoses ebameeldivad sessimälestused. See oli lihtsalt üks mu lemmikhängimiskohti Tartus põhikoolilõpu- ja gümnaasiumiaastatel – kohvikus sai sõpradega lobiseda ja avariiulitele pandi iga nädal värskeltilmunud raamatuid ja lugemissaalides sai neid lugemas käia. Sai laenutada muusikat ja seda spetsiaalsetest muusikakuulamistubades kuulata. Vahel tegin raamatukogus ikka mõne koolitöö ka… mäletate, kuidas Google’i-eelsetel aegadel referaate tehti? Otsisid kartoteegist oma teema üles, kirjutasid kõik kaardid endale ümber, tellisid hoidlast raamatud ja ajalehed, siis tegid õigetest lehekülgedest koopiad ja siis nendega läksid koju arvuti taha kirjutama. See võttis mitu päeva aega, sest see hoidlakraam oli aeglane tulema ja ei osutunud kohale jõudes alati kõige sobivamaks (tagasi esimesele ruudule). Ja koopiatädi järjekord oli vahel tundidepikkune. Aga kõik need päevad ja tunnid sai ometi kohvikus istuda ja vaadata, kes veel raamatukokku on tulnud, ja kuulata, mis neil uudist on, ja osta veel ühe tassi teed… Nagu näete, mõtlen raamatukogus veedetud nooruspõlvele tagasi suure heldimusega.

British Librarys on kuulduste järgi ka imemõnusad lugemissaalid. Kahjuks saab neisse sisse ainult lugejapiletiga ja seda omakorda on keerulisem saada, kui omal ajal põhikoolilapsena TÜ raamatukogu oma. Tolle jaoks oli vaja kooli raamatukogu juhataja soovituskirja… ja ma ELASIN kooli raamatukogus, kuni ma TÜ omasse üle kolisin, nii et see läks lihtsalt. Nojah, aga britid nõuavad lisaks passile ja gaasiarvele (a.k.a proof of address, briti bürokraatia tippsaavutus… ma peaks teile ükskord kirjutama, kui õudne asi see on, aga ma ei taha sellele mõelda, see masendab mind) viiteid konkreetsetele teostele, mida ma kusagilt mujalt ei saaks ja mida mul hädasti tarvis on. Ja peab tõdema, et päris raske on välja mõelda mõnd raamatut, mida Amazonist ei saa (rääkimata sellest, et miks mul sellist peaks tarvis olema?:)

Õnneks ma just eile nentisin üht luuletust googeldades nukralt, et nüüd vist ei aita muu, kui et tuleb Eestisse raamatukokku minna. Ja voila! brittidel on Mikhel (sic!) Veske “Kogutud laulud” täitsa kataloogis. Kohe homme asun rünnakule.

Senikaua olen end lisaks näitustele (see propaganda, siis üks oli Benjamin Brittenist ja siis vaatasin veel püsiekspositsiooni “Treasures of the British Library”, kus näidati John Lennoni käsitsi kirjutatud laulutekste) ja kohvikule (tegelt jalutasin lihtsalt läbi, aga koogivalik tundus soliidne) ohjeldamatult lõbustanud raamatukogu raamatupoes. Seal müüakse lisaks raamatutele (duh!) neidsamu asju, mida tavaliselt muuseumipoodides – kruuse, termoseid, köögirätte, hiirematte, riidest poekotte, postkaarte, külmkapimagneteid… – aga need on raamatuteemalise disainiga.

sellised Oysteri kaaned ostsin endale, sest ilusamaid ei saa olemas olla. vanad olid katki ka.
sellised Oysteri kaaned ostsin endale, sest ilusamaid ei saa olemas olla. vanad olid katki ka.

* – nii USA Kongressi raamatukogu kui Briti raamatukogu on mõlemad lihtsalt üle mõistuse suured ja ma tegelt ei tea, kuidas ühte neist saab teisest suuremaks pidada – aga peetakse vist ikka seda USA oma. Raamatuid on neis enamvähem ühepalju ja kummaski VÄGA palju rohkem kui kõigis järgmistes raamatukogudes.

** – see oli muide väga hea näitus. Kindlasti soovitan vaadata ja kindlasti soovitan selleks varuda rohkem kui tund – mul jäigi lõpp korralikult nägemata:( BL õhtul-kaheksani-avatud päev on muide teisipäev (vihje neile, kes tulevad Londonisse komandeeringusse ja kunagi midagi vaadata ei jõua, sest tööpäeviti pannakse kõik kohad kell kuus kinni).