Üks kõrgematest eluvormidest, kes on meie aias ellujäämist katsetanud:
Veetis rahuliku laupäevahommiku päikeselaigus tukkudes ja läks siis jälle, juuri alla ei ajanud, aga välja ka ei surnud – pean veel mõtlema, kas see läheb aianduseksperimendis kirja võitude või kaotuste tulpa…
Meil on aed ka nüüd. Kahjuks pole ma suurem asi aiatöösõber (lapsepõlvetraumad), nii et alustasin darvinistliku eksperimendiga, mille tulemusi jagan laia maailmaga siis, kui (ja juhul, kui) seal midagi ükskord tärkama peaks. (Hüpotees on laias laastus see, et loodus peaks endaga ise hakkama saama ja kes välja sureb, see polnudki väärt oma geene edasi kandma.)
Aga olen lillesõber ja kiirete võitude sõber, nii et…
whatever 