Kuu: märts 2014

#71 Stoke Newington

Neil päevil saab pool aastat sellest, kui kolisime Londoni Koplist Londoni Kalamajja – kilomeetrites on vana ja uue kodu vahemaa pea olematu, elukvaliteedi (ja paraku ka -kulude) osas märkimisväärne. Ühtlasi ei ole mul enam pajatada getolugusid ja olen rohkem kursis hipsterite murede ja rõõmudega.

(Etteruttavalt võin ära öelda, et nii hipsterite kui mu enda firstworldproblem #1 on see, et mahetoidupoe ees pole kaugeltki piisavalt jalgrattaparkimiskohti! Ja, noh, murede nimekiri sealkohal peaaegu et lõpebki, nii et edaspidi siis rõõmud.)

Kuni ma tasapisi meelde tuletan, mille kõige eest me nüüd kolmandiku jagu rohkem üüri maksamegi, seniks mõned meeleolupildid naabruskonast. Publiku soovidele vastu tulles ei näita ma (veel), milline peab välja nägema märts, aga minu heakskiidu saab selline november:

This slideshow requires JavaScript.

 

 

 

üks aegade hämarast pärinev keel

turtsusin küll mõne aasta eest, et isegi laulupeod ja emakeel ei kaalu Eesti kliimat üles, aga nüüd on ikka nii läinud, et olen lennupileteid ostnud mitte ainult juulikuus peoletulekuks, vaid ka laululaagriteks ja eelproovideks sellistel issandast hüljatud kuudel nagu oktoober ja märts.

ja kui seal Salme kultuurikeskuses (kas võib päriselt ka olla, et ma juba SEITSE aastat tagasi blogisin sellest, kuidas see kõik juba aastakümneid kordub?:)) siis pikema jutu või isegi häälte lahtilaulmiseta segakooride laulik otsast ette võeti ja meeshääled unisoonis “avatkaa viroo veräjäd” nõudsid… noh, jah, ma oleks palunud küll, et need väravad mu jaoks ikka lahti hoitaks. kord nad ehk tulevad taas!

(Hirvo Surva sarmile olen ma aastatega õppinud vastu panema ja nii põrmust lillede õitsetamine kui mesipuu poole lendamine jätsid mul seekord silma täitsa kuivaks. aga Tormis on nendesamade aastatega mulle kuidagi hinge pugenud – või on see nüüd jälle kollektiivne alateadvus, mis teeb, et rahvalaul minuga räägib?)

lisaks selgus, et mitmeteistkümne kooriga üritus on eriti tõhus viis kohata üheainsa õhtu jooksul kümneid tuttavaid, keda muidu ei oskakski kuskilt otsida.

kliima, erinevalt koorimuusikast, pole mulle mu karme sõnu aga andestanud, peab vimma. sain kogu seni kogematajäänud talve endale paari päevaga vastu vahtimist ja üldse ei olnud kahju koju Londonisse õitsvate magnooliate juurde tagasi sõita. mõni päev näitan teile pilti sellest, kuidas märts päriselt välja peab nägema!