Kuu: juuni 2014

Jätkates ülevaadet spordialadest, millega ma vabatahtlikult võibolla üldse ei tegelekski, aga elu sunnib: jooga ei ole Londonis sedasorti trenn, mida leiab spordiklubide graafikust. Joogainimesed on väga leidlikud ja korraldavad oma tunde (selgub, et selle kohta üldse ei öeldagi trenn) igasugustes veidrates urgudes.

Ükskord ostsin soodsa viiekorrapääsme ühte joogaklubisse, mis teatas oma asukohaks “Crypt on the Green”. Postiindeks oli ka, sest Londonis on KÕIGEL postiindeks; aga ei mingit tänavanime ega majanumbrit. Krüptiline, eks. Pärast pikemat otsimist selgus, et tunnid toimusidki konkreetselt kiriku keldris (krüptis). Ühtegi hauakivi seal küll ei olnud, lihtsalt tohutu lahmakas muidu täitsa kasutamata ruumi Londoni kesklinnas – sinna mahtus umbes sada joogamatti ära. Päriselt.

Üks teine kord oli tervest kirikust tehtud peen fitness-keskus ja joogatunnid toimusid kiriku pööningul:

Pööningujooga korraldajad on muide taeva poole pürgimisest oma äri tuuma teinud – nad korraldavad joogatunde ka Shardi tipus.

Full disclosure: mulle ei meeldi ujumistrenn üldse. Ujumine iseenesest meeldib, järves ja nii. Aga basseinis edasi-tagasi ujun ma ainult siis, kui treener käsib selleks, et olla parem jooksja… see on lihtsalt nii kohutavalt igav! Kui trennikavast ujumise leian, siis ohkan sügavalt ja asun välist lisamotivatsiooni otsima. Täna hommikul läks sellega nii:

ujumiseks valisin London Fieldsi pargi lido – see peen sõna tähendab lihtsalt vabas õhus olevat ujulat. Päike paistis (ja õhk on meil ka muide kenasti üle 20 kraadi soe, nagu juunikuus sobilik).

Selle piina peale teenisin ära sellise hommikukohvi:

Ma ei hakanud isegi instagrammima, sest enam hipsterimaks see pilt nagunii ei läheks. Kohv on see pruun seal… katseklaasis. See valmis mingis imelises laboratooriumis umbes 10 minutit ja maksis £3.50. Ehk siis premeerisin end iga ujutud minuti eest 10 penni väärtuses kohviga, pole paha!

Lihtsalt võrdluseks, 45 min ujumistrenni jaoks nõuan juba selliseid olusid:

Täna hommikul turul nägin jälle seda daami, kes eelmisel pühapäeval mu kudumistöö üle võttis. Edeneb! Tuumarelvadel pole mingit lootust, kui teisel pool rindejoont on sellised mutid:

(Et kas see instagrammiasi nüüd jääbki või? Ei tea veel. Ostsin endale uue fotoka ja see on mu jaoks liiga keeruline. Kuni sellega teravustamise käppa saan, seni on lihtsam telefoniga pildistada ja/või kõik fotod irooniliste filtritega üle käia. Vabandame ebamugavuste pärast.)

Alustasin koos sõpradega tänast päeva hommikusöögiga kohvikus, mis täitis sajaprotsendiliselt edukale hipsterirestoranile esitatavad nõuded. Habemega baarmän? Purkides joogid? Kõik nõud ja mööbliesemed erinevad? Orgaaniline, käsitsijahvatatud, kõrvalmajas röstitud kohv? Check, check, check. Nimi? The Haberdashery!

Siis sain aru, et ülejäänud päev tuleb nagunii läbi instagrammifiltri ja et vastupanu on mõttetu.

Käisime läbi kõik Stoke Newington Church Streeti nummipoed; ühest neist ostsin endale suveks uue koti:

Kasutatud raamatute poest sain raamatu:

ja kasutatud… suvaliste asjade poest vanaaegse nahkkohvri:

(Et milleks mulle selline kohver? Ei tea veel, aga nii ilus ju! Kaalun selle täitmist kasutatud raamatutega.)

Hiljem saatsin sõbrad bussi peale ja võtsin tagasiteel koju kaasa naabertänavas kellegi jaoks ülearuseks osutunud tooli:

(Mul oligi just toole puudu ja täies hipsteripühapäeva vaimus ei sobi see punane kokku mitte ühegi teise mööbliesemega mu majapidamises, mis tähendab, et ta sobib siia suurepäraselt!)

Siis tahtsin minna aiapoodi, aga tee peal sattusin osalema tuumarelvade vastases kudumisaktsioonis:

(Sain teada, et inglise prouad loovad silmuseid varrastele üles hoopis teistmoodi kui mulle õpetatud on. Kahjuks polnud kellelgi aega mulle näidata, kuidas siis, aga küllap ma kunagi uurin selle välja.

Kudusin neile kolm rida ripskudet, mis on täpselt võrdeline selle kirega, mida ma tuumarelvastuse suhtes tunnen. Pildil esiplaanil istuv daam on mu järje üle võtnud.)

Aiapoest oleksin peaaegu ostnud petuuniaid, aga see tundus kuidagi… väikekodanlik ja ülejäänud päevaga sobimatu. Ostsin siis hoopis lavendlit:

(uskumatu, kuidas nende instagrami filtritega saab iga mõttetu klõpsu kunstiks keerata. tegelikult on lavendlit näha ka kohvripildi tagaplaanil, seal on ta kenam.)

Aiapoodide vahel traavimise käigus sõin Fat Cat Cafes üle mõistuse maitsvat maitsvat sealihaga hernesuppi:

(Toole – kõik erinevad – ja veepudeli kuju märkasite? Sellel kohal on potentsiaali, ainult see “cafe” seal nimes on veel jäänud…)

Ja, noh, ma võin siin ju ironiseerida ja instagrammida, aga päriselt oli väga tore päev:)