Ükspäev mõtisklesin mitmel eri ajendil vabatahtlikuna tegutsemise üle ja tuli meelde, et kohalik parkrun ju ka ootab, et ma korra aastas leiaks võimaluse jooksmise asemel korraldamisel kaasa aidata. Pole palju palutud (eriti arvestades, et on selgunud, et 5k ei ole jooksmiseks kohe üldse minu distants ja ma olen seda hakanud vältima, kui vähegi võimalik:P), nii et panin nädala alguses nime kirja ja läksin laupäeva hommikul kohale.
Vabatahtlikutöö oli täpselt nii lihtne ja samas nii õpetlik, kui ma eeldanud olin.
Sain teada, kuidas ajavõtusüsteem täpselt toimib – mitte et see ennegi suur mõistatus oleks olnud, aga mõned detailid siiski juurde. Iga jooksja saab parkruni veebilehel registreerudes endale isikliku vöötkoodi, mis palutakse välja trükkida, soovitavalt lamineerida ja jooksule tulles kaasa võtta. Jooksu alguses, kui peakohtunik “läks!” ütleb, panevad kaks ajavõtja-vabatahtlikku stopperid käima (ilmselt saaks ka ühega ja kaks on lihtsalt igaks juhuks, kui tekib mingi segadus) ja kõik hakkavad jooksma. Kui jooksja ületab finišijoone, vajutavad ajavõtjad stopperil nuppu, ja finišijoone taga seisab järgmine vabatahtlik (mina seekord!), kes annab jooksjale veel ühe vöötkoodiga lipiku. See kood on tegelikult lihtsalt finišeerija järjekorranumber ja oluline on hoida need numbrid ja stopperimeeste nupuvajutused omavahel sünkroonis. Siis on vaja veel üht inimest, kes vöötkoodilugejaga skaneerib järjest jooksjat identifitseeriva koodi ja järjekorranumbri (mnemotehniline võte jätmaks meelde, kumb enne: inimene on tähtsam kui tema positsioon)… ja pärast saadakse stopperitest kätte lõpuajad õiges järjekorras. Peakohtunikul võtab mõned tunnid aega, et kogu see puzzle arvutisse laadida, aga sama päeva pärastlõunaks tulevad juba mailiga ja veebi tulemused. Väga elegantne, võrdlemisi low-tech ja – mis ilmselt peamine – odav süsteem. Muuhulgas on elu näidanud, et isikliku vöötkoodi võib vahel koju unustada ja paluda skaneerija-vabatahtlikul lihtsalt su nimi kirja panna… ja ka järjekorranumbri-lipiku olen kunagi saanud lihtsalt paberile kirjutatud numbrina, sest õige vöötkoodiga lipik oli parajasti kaduma läinud… nii et tegelikult ongi ainult seda stopperit vaja:)
Sain teada, kuidas näevad välja inimesed, kes jooksevad 5 km 17 minutiga. (Selleks ajaks, kui mina tavaliselt finišisse jõuan, on need mehed juba kodus duši all, nii et me ei ole varem kohtunud.)
Sain teada, kuidas näeb välja koer, kes on just jooksnud 5 km perenaise tempos, 30+ minutiga. (Umbkaudne transkriptsioon: “OO, KUI TORE KÕIK ON! OO, SIIN ON INIMESI KA! KAS SINA TULID KA JOOKSMA? JA SINA KA?! NII HEA MEEL SIND NÄHA! OI, MA EI PLAANINUD SIND JALUST MAHA TORMATA, AGA SEE OLI TEGELIKULT PÄRIS LAHE, TEEME VEEL? EKSJU JOOSTA ON HULLULT ÄGE? ÜLDSE KÕIK ON HULLULT ÄGE! KAS ME HAKKAME NÜÜD VARSTI OMETI PÄRISELT JOOKSMA KA?”)
Sain teada, kui raske elu on briti mehel, kes tahab reede õhtul töökaaslastega pubisse minna, aga laupäeva hommikul siiski trennivõimeline olla. (See oli vabatahtlike vestlusteemaks selle 17 min vältel, mil kõik teised veel jooksid ja midagi ei pidanud tegema. Süsteem “iga klaasi õlle järel klaas vett” hääletati üksmeelselt maha, sest selle eest hakkavad joomakaaslased narrima. Ja lihtsalt vähem/aeglasemalt juua ka ei saa, sest siin on ju kombeks, et kordamööda ostetakse kogu seltskonnale joogid, nii et kõik saavad õlut ette kõige kiirema jooja tempos. Peakohtunik, silmad häbelikult maha löödud: “I’ve been known to hide drinks…”)
Sain vist päris hästi aru, milles on volunteeringu võlu – täitsa tore oli veeta see tund aega inimestega, kes elavad kuskil minu kandis ja keda huvitavad umbes samad asjad, mis mind. Samuti oli väga tore viibida 5k jooksu finišijoonel ja mitte soovida, et oleksin pigem surnud :D Seega järgmisena: Color Run olümpiapargis.
whatever 