“Did you enjoy it? Did you find it weird?” küsisid meilt kaks vanaprouat, kellega kõrvuti vaatasime kinos Monty Pythoni (väidetavalt) viimast live-show’d. Asjakohased küsimused inimestele, kes on Pythonitest nelikümmend ja nende naljadest kümme aastat nooremad pluss teise emakeelega (jah, paistsime saalis briti vanainimeste hulgas üsna hästi silma).
Tõepoolest, muidugi oli see kõik veider, aga täiesti ootuspärasel moel ja määral – ja jah, ma nautisin seda, otsast lõpuni. Kuigi ma olen elus varem mitu korda selle asja üle järele mõelnud ja mulle tõesti väga pikka aega EI meeldinud Monty Python, hoolimata korduvatest katsetest. No üldse ei tundunud naljakas, noh!
(Viimatisest inventuurist saabki varsti sobivalt viis aastat… võin etteruttavalt öelda, et ka koertel ja murdmaasuusatamisel hakkab teatav šanss tekkima.)
Briti rahva lemmik-pythoni-sketš olevat surnud papagoi juhtum. Aga mulle meeldib Four Yorkshiremen kõige rohkem.
whatever 
dämit, kuidas mul sai see seanss meelest minna :(
sellest näidatakse kordust ka, Eestis on 29ndal.