maailm meid saadab aga koju ta ei too

Jooksublogi, vol 13: selgub, et hoopis mina olen liivimaa parim ratsutaja!

Juhtus nii, et mu füsioterapeut (jaa, ma olen nii tähtis, et mul on treener JA füsioterapeut!) lasi mul lindil joosta, filmis seda, vaatas pärast aegluubis ja joonistas pildile mõned punased sirged juurde.

Ootasin, et sellele järgneb põrmustav kriitika ja pean jälle otsast peale uuesti jooksma õppima… selgus aga, et kui välja arvata see nurk, mille all mu jalalaba maad tabab (veidi väljapoole viltu. mis selgitab kenasti ära selle vigastuse, mille tõttu ma seda füsiot palgal pean, ja millega tuleb nüüd kahtlemata tegelema hakata), siis… wait for it… on mu jooksutehnika ideaalilähedane! Sammupikkus ja -tihedus täpselt optimaalne, sääred maapinna suhtes õige nurga all, jalad keha suhtes õiges kohas, puusad-põlved otse ja ma ei mäletagi, mis seal veel oli. Pilt kõlbavat lausa õpikusse panna!

See tagasiside teeb mulle suurt rõõmu, sest olen kord juba selline inimene, kelle meelest tuleb asju teha õigesti ja korralikult. Kui nad seejuures ei saa tehtud väga kiiresti… mis seal ikka. (Seda füsioterapeut ei väitnud, et õigestijooksmine kiirust juurde annaks. Lihtsalt tema seisukohalt vaadates on parem jooksja see, kes end vähem lõhub.)

Jaa, ma tean, et jooksmine käib üldiselt pigem aja kui ilu peale. Aga kas ma tohin palun veel kord meelde tuletada, et meil ongi siin protsessiga praalimise rubriik? Tulemuste kohta minge lugege kuskilt spordiblogist.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s


%d bloggers like this: