the creature that i always meant to be

Jooksublogi vol 12: life. be fit for it.*

Pole teada, kas nädalane lumelauareis kohe trennihooaja alguses mind paremaks jooksjaks teeb, aga tuleb välja, et paar aastat jooksutrenni on teinud mind way paremaks lumelauduriks, kui ma viimati olin (ja millal see “viimati” üldse oli? Kolm talve tagasi? Neli?) Igatahes esimest korda elus ei teinud ühelegi mu päevale nõlval lõppu väsimus ega jalalihaste ülesütlemine; sõitsin kiiremini ja kindlamalt kui kunagi varem ja oleks hirmsasti tahtnud sõita ka kauem, aga tõstukid pandi igal õhtul kell pool viis seisma.

Nii et vist oleme saanud vastuse küsimusele, milleks seda maratonitrenni vaja on. Selleks, et tõeliselt mõnusaid asju saaks pärast teha lõputult!

lumelauduri horisont ongi suure osa ajast viltu
lumelauduri horisont ongi suure osa ajast viltu

* – see on ühe briti spordiklubi moto. võibolla võtan endale.

#92 Aedniku aasta, vol 3

Sellised lilled olin suutnud kevade esimeseks päevaks valmis kasvatada:

 

(Kassi ei kasvatanud mina. Kass käib meil külas siis ja nii pikalt, kui ise tahab. Ei hulla, ei puutu kedagi, parandab priimust… tähendab, ei soovi süüa, ei tee pahandusi, nurrub kõrvukulustavalt, nõuab pai ja keerab seejärel mõneks tunniks me voodisse või diivanile magama. Loeme sellest kõigest välja hoiatuse, et kass on iidsest ajast puutumatu loom, ja püüame suhtuda vastava respektiga.)

Kõik puhkenud ja puhkemata nartsissid ja hüatsindid võtan omaks – panin jah sibulad maha – aga kust need meelespea- ja kannikeselaadsed asjad tulid, pole kindel. Ehk oli loodusel mu jaoks mingi buy-one-get-one-for-free pakkumine varuks.

#91 Päikesevarjutus

Kahe ja poole aasta jooksul on mul õnnestunud kuulsat Londoni udu näha kolmel korral. Esimene kord oli umbes kuu aega pärast siiakolimist, teine kord mõned kuud hiljem (elevusttekitaval moel lendas tookord all-linnas helikopter kraanale otsa ja paanika oli suur) ja kolmas kord täna, kui oleks olnud võimalus vaadelda 85% päikesevarjutust.

Arvake, kas karastunud britt laseb end segada sellest, et mingit päikest ei ole näha? Ei sugugi! Varjutuse tipphetkel külmetas kontori ees tänaval sadu inimesi, kes olid loobunud taevassevaatamisest ja päikese suuna kindlakstegemise üritamisest, aga sisse tagasi ka ei läinud. Kui on päiksevarjutus, siis me oleme õues ja… naudime varjutust!

Vt ka: britid rannas (allikas: üks tore fotonäitus, mida eelmisel kevadel vaatamas käisin)

Foto: Tony Ray-Jones, (c) National Media Museum
Foto: Tony Ray-Jones, (c) National Media Museum

#90 Kalapäev

Kolmapäev on uus neljapäev, sest lisaks köögiviljadele tuleb meile kolmapäeviti nüüd ka kala –  astusin kalanduskooperatiivi liikmeks ja kord nädalas saan värskest saagist osa. “Värske” tähendab siinkohal “eile või täna püütud” ja lisaks kala nimele (vt allpool) saan teada ka kalamehe nime ja püügikoha (näiteks tänase merilesta püüdis mulle Martin Newhavenis, Brightoni külje all). Kilohinda tavalise kalakaupmehe või supermarketiga võrrelda pole ma julenud, aga kontseptsioon on väga öko, hipster ja… mis need sõnad kõik on. Põhja-London:)

(M olen kindel, et maailmas on veel palju paiku peale Stoke Newingtoni, kus saab nii jätkusuutlikul moel kala süüa, aga kas te tunnete peale minu veel kedagi, kes mõnes sellises kohas päriselt elaks ka?)

Kõik see saabus mu ellu just parajal hetkel, sest köögiviljaskeem ei suuda mind enam naljalt ühegi liiginimega üllatada ega ladina keeles googeldama panna. Kalad aga… oh, ma teen esimese kolme nädala saagi kohta kohe tabeli:

Brill – Scophthalmus rhombus – sile kammeljas (nb! see pole üldse seesama, kes niisama kammeljas)
Plaice – Pleuronectes platessa – merilest
Dover sole – Solea solea – harilik merikeel
Lemon sole – Microstomus kitt – väikesuulest (nb! the fish is neither a real sole, nor does it have the taste of lemon)

Kõik need kalad ja veel mitmed teisedki mahtusid minu, lihtsameelse, jaoks siiani nimetuse alla “lest”.

(Praegu on vist lestaliste hooaeg. Ootan huvi ja ärevusega, millal hakkavad laekuma kõik need kalad, keda ma siiani olen “tursaks” kutsunud.)

Lisaks oma muudele maheparameetritele saabuvad need kalad minuni nii, nagu jumal nad loonud – lestalistel on vähemalt sisikond välja võetud, teistel aga mitte sedagi. Ma ei ole elus enne kala puhastanud ega fileerinud! Õnneks korraldas kooperatiiv minusuguste jaoks hooaja alguses õpitoa, kus sai nii näha kui proovida, kuidas see käib. Esimene makrell, mille peal katsetasin, nägi lõpuks veidi… katkutud välja, aga teisest sparringupartnerist sain juba kenad fileed kätte!

Makrell on muide seesama, mis skumbria.

Postituse tõi teieni http://www.kalapeedia.ee/, mis on päriselt ka olemas.