Lugemissoovitus: viimane Pratchett
For Esmeralda Weatherwax – mind how you go
(mul ei ole mingit erilist ambitsiooni hakata raamatuarvustajaks, aga ma arvan, et ma võiksin olla päris hea raamatusoovitaja või raamatueesthoiataja, kui ma viitsiks KOHE pärast lugemist ühtteist kirja panna. (hiljem enam ei saa, sest vana pea ei pea suurt midagi kinni.) niisiis selline väljakutse iseendale määramata ajaks: kui mõne loetud raamatu kohta on midagi öelda, ütle ära.
mõtlesin pikalt, kas võiks olla mingi/ skaala/d, millel kõiki raamatuid hinnata, aga karta on, et keerulist süsteemi ma ei viitsiks ise järgida. olgu siis lihtsalt kaks kategooriat, soovitus ja hoiatus. kui raamat kummassegi ei sobi, pole vist mul vaja oma aega tast kirjutamise ega kellelgi teisel lugemise peale kulutada kah.)
Mul oli nii hea meel, et sir Terry oma viimase (sõna otseses mõttes) raamatu just Tiffany Achingi sarja kirjutas. Muust Kettamaailmast pole ma viimased kümmekond aastat suurt hoolinud, aga nõidadele teen alati erandi ja no Tiffany ise on võibolla mu lemmiktegelaskuju kogu maailmakirjanduses üleüldse. (Hiljuti oli mul vaja esitada mõnekümnesõnaline enesetutvustus ja ma leidsin üsna kiirelt, et paremini kui selle tsitaadi abil ei anna seda teha. That’s the kind of person I am.)
Lähenev Alzheimer paistis minu meelest välja juba viie aasta taguses I Shall Wear Midnight’is, st kindlasti oleme lugenud paremini kirjutatud raamatuid. Et kas pratchettlikku nalja ka sai? Natuke ikka, aga minu meelest olid need seekord briti publikule suunatud siseringivihjed. (Või ülehindan siin omaenda assimilatsiooni ja alahindan ülemaailmse publiku kursisolekut buzzwordidega? Andke teada, kas teie ka nautisite seda, kuidas mõne lehekülje jooksul parfraseeritakse järjest Churchilli, Thatcherit ja Shakespeare’i Henry V-t. Rebasejaht ilmselt oli piisavalt selge, aga see kuuride asi? Ja railway arches, jessas, nende kohta pole eesti keeles ju sõnagi. Need on ainult Londoni slummides kasutusel, ei?)
Mingis mõttes said selle loo (ja maailma) otsad kokku tõmmatud küll; ei jäänud tunnet, et kunagi peaks veel midagi juhtuma. Kusjuures minu meelest toimus see kokkutõmbamine ära juba umbes teise peatüki lõpuks ja ülejäänud raamat oli veidi… ülearune; aga see võis tulla sellest, et mind ikkagi huvitas lugu rohkem kui maailm.
(Kes spoilereid ei karda ja pärisarvustust tahab lugeda, siis – AS Byatti oma oli mu meelest väga hea.)
whatever 