võibolla kellegile veidikene teed ja siis kirjutame raamatu

Raamatuhoiatus: “Alice imedemaal” uus tõlge

P1050626

Põlvkonnale kohaselt jõudis “Alice” minuni kõigepealt Jaan Krossi tõlkes ja Tõnu Aava esituses – koos onu Remuse juttude ja “Aladdini imelambiga” oli see meie kodus kõige kuulatumate plaatide hulgas ja vennaga kahe peale suudame sellest siiamaani päris pikki katkendeid veatult ette kanda.

Kolmkümmend aastat hiljem… on mu majapidamisse tekkinud päris soliidne kollektsioon erinevaid väljaandeid sellest raamatust. Ma ka täpselt ei tea, kuidas see nii läks, aga alailma on ette jäänud kas mõni variant tekstist või illustratsioonidest või nende kombinatsioonist, mida mul veel ei olnud ja hädasti vaja oli. Ja ega ma siis kõike, mida näinud olen, veel ostnud pole, ainult tähtsamad!

Umbkaudses ajalises järjestuses:

tõlge: Jaan Kross, illustratsioonid: Vive Tolli

tõlge: Jaan Kross, illustratsioonid: Vive Tolli. Eesti Raamat 1971

tõlge: Jaan Kross, illustratsioonid: Navitrolla. Tänapäev 2006

tõlge: Jaan Kross, illustratsioonid: Navitrolla. Tänapäev 2006

(kuskilt siit vahepealt on puudu ingliskeelsed illustratsioonideta paperbackid “Alice’s Adventures in Wonderland” ja “Through the Looking-Glass”, mida ma pole vaevunud Eestist Inglismaale kaasa kolima. puid metsa and all that.)

John Tennieli illustratsioonid. Barnes&Noble, 2012

John Tennieli originaalillustratsioonid. Barnes&Noble 2012

Tõlge Anna-Liisa Tiisma, illustratsioonid John Tenniel, illustratsioonid värvinud Harry Theaker ja Diz Wallis. Tänapäev 2015

Tõlge Anna-Liisa Tiisma, illustratsioonid John Tenniel, illustratsioonid värvinud Harry Theaker ja Diz Wallis. Tänapäev 2015

Nii vaadata, siis neli-viis varianti samast raamatust ei olegi kohutavalt palju. Võin veel mõned hankida, kui on ilusate piltidega;) (Juba olen vastu pannud nt Vivienne Westwoodi kujundatud juubeliväljaandele, sest ega ta uusi illustratsioone pole teinud, ainult kaanekujunduse.)

jabur teelaudkond igas variandis

jabur teelaudkond igas variandis, mis mul siin käepärast

Nüüd on loodetavasti kõigile selge, et kui üldse leidub ekspert, kes võiks viimatiomandatud köite osas kriitiliselt sõna võtta, siis mina’p see olen. here goes:

see uus tõlge on halb!

Muidugi ma saan aru, et ilmselgelt pole selle tõlke taga kellegi suur soov teha Krossist paremini ega enesekindlus, et ta seda suudab. Ei saa olla juhus, et meie jaoks kanoonilist varianti pole varem originaalillustratsioonidega välja antud – ju on teksti ja piltide autoriõigused erinevate kirjastuste käes ja muidugi on see Macmillani juubeliväljaanne nii ilus, et see tuli eesti keeles avaldada ükskõik mis hinnaga.

Samuti saan ma aru, et “Alice peeglitagusel maal” ongi väga raskesti tõlgitav raamat (mis selgitab ka seda, miks mul selle eelmist eestikeelset varianti – Risto Järve tõlge – olemas ei ole. see oli ka täiesti õudne). Juba kogu see malemajandus kuningannade ja kõigega, no see lihtsalt ei tööta eesti keeles eriti hästi. Ja kas keegi oskab mulle seletada, miks on seal raamatus pooled malendid punased, mitte mustad?

Aga…

  • kui sa näiteks ise luuletusi tõlkida ei oska, sest no ei tule see rütmiasi välja, riimist rääkimata, siis minu meelest täitsa levinud praktika on paluda see pisiasi kellelgi teisel korda ajada?
  • kui juba võtta kursiivis mingite sõnade rõhutamine ette, kas oleks palju paluda, et need oleks sõnad, mida eesti keeles rõhutataks, mitte lihtsalt… suvalised sõnad selles lauses enamvähem sealkandis, kus inglise keeles rõhuline sõna oli? kes üldse tuleb selle peale, et kasutada “mina” asemel “ma” ja seda siis rõhutada?!
  • kohmakas lauseehitus on üks asi, mõtte lohakas ärakaotamine juba kraad hullem kuritegu. kas mitte selliste apsakate vältimiseks ei ole raamatutel toimetajad? tundub, et sellel siin ei ole…

ma võiks kõigi oma pretensioonide juurde tuua rohkem kui ühe näite, aga ma ei taha oma elu kulutada sellise jama ümberkirjutamisele. lihtsalt uskuge mind, see asi ei ole neil hästi välja kukkunud.

(Hoidun sihilikult sõna võtmast selle osas, et vanad head naljad ei ole uues tõlkes enam nii naljakad ja et tegelaste nimed on tõlgitud äärmiselt… veidralt. Need on maitseasjad.)

Õigluse mõttes: üks koht oli küll, kus tõlkija mind tõesti rõõmustas.

“Nüüd ma näen kedagi!” hüüatas ta viimaks. “Aga ta tuleb väga aeglaselt. Ja mis kummalisi poose ta võtab!” (Sõnumitooja nimelt hüppas teel üles-alla ning vingerdas nagu angerjas, suured käed kummalgi küljel lehvikuna välja sirutatud.)

“Mitte sugugi kummalisi,” ütles Kuningas. Ta on anglosaksi Sõnumitooja ja need on anglosaksi poosid. Ta teeb neid ainult siis, kui on rõõmus. Tema nimi on Haigha.”

Lewis Carroll, Peeglitagusel maal ja mida Alice sealt leidis, tlk Anna-Liisa Tiisma

“Anglosaksi poosid”! See on üks neist raamatutest, mida eluaeg vanemate raamaturiiulis vaatad ja imestad, millest see küll rääkida võiks (aga lugema ka ei vaevu) –  ja ma alles nüüd sain teada, et see pealkiri pärinebki Carrollilt ja just sellest tsitaadist. Vot see teeb mulle rõõmu, kui niisugused seosed tõlkes alles jäävad.

Noh, ja lõppeks on tegu ikkagi äärmiselt ilusa raamatuga. Kes alles oma Alice’i-kollektsiooni alustab, sellel soovitaksin hankida ingliskeelse variandi. Sellest palju ägedamaks nad enam ei lähe ka.

P1050625

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s


%d bloggers like this: