Jooksublogi, vol 17: napp ja liibuv, lõpuks ometi!
Mul on ammu olnud plaanis kirjutada Kauri tellimuse kohaselt “(rikkalikult illustreeritud) sissekanne (napist ja liibuvast) spordiriietusest”; kahjuks on selgunud, et mul pole sel teemal palju öelda. Tõesti jooksen viimasel ajal ainult maikadega ja selle aastanumbri sees pikki pükse pole jalga pannud, nii et tingimused oleks nagu täidetud, aga… mis siin rohkem ikka jutustada?
Samas aga on viimasel ajal mu ellu saabunud paar nappi ja liibuvat jooksuaksessuaari, mis on mulle suurt rõõmu teinud, ja seda rõõmu jagan küll hea meelega!
III koht: Nike Free Flyknit 4.0 jooksutossud
Jah, olen küll avalikult Sauconyle truudust vandunud siin, aga need kootud sokkide välimusega Flyknitid jäid mulle ammu silma ja käisin neid salaja proovimaski mitu korda. Mind ikka tõmbab järjest minimalistlikumate jalanõude poole. Viimatine Kinvara versioon (see on siis juba 6 nüüd? kuidas küll aeg lendab!) näeb Flyknitist märgatavalt kobakam välja ja värvi osas annab Saucony meile sel hooajal jälle valida psühhedeeliliste ja üle mõistuse psühhedeeliliste kombinatsioonide vahel… noh, ma ei välista, et ma ostan endale Kinvara 6 ka, kui kuskil meeste must-hall-punaste peale satun, aga senikauaks siis need Flyknitid.
II koht: päikseprillid
Ma olin aastaid olnud kindel, et päikseprillidega ei ole võimalik joosta, aga umbes aprillis sain aru, et seekord tuleb mul ju kõik maratonitrennid suvisel ajal teha, ja kulutasin tunni oma elust sellele, et ühes poes KÕIKI prille pähe proovida. Kriteeriumiks seadsin, et peavad olema p0lariseeritud, neid ei tohi jooksmise ajal tunda olla ja ei tohi maksta üle 20 naela. Valisin välja üsna väheütleva väljanägemisega Fila prillid… ja olin suvi otsa veendunud, et see on ELU parim investeering spordivarustusse. Jooksmine jooksmiseks, aga ma tegin nende prillidega balletilaagri joogatunnis allapoole vaatavat koera ka!
(Kõik ülejäänud päikseprillid majapidamisest viisin ära taaskasutuspoodi, sest nende Filadega võrreldes ei istunud nad ikka üldse pähe enam.)
I koht: Flipbelt
Jooksuriiete taskute puudumine/väiksus on alati mu jaoks probleem olnud – isegi kui ma ainult tunniks ajaks kodu lähedale jooksma lähen, ei mahu vajalikud kaasavõetavad asjad (paar pabertaskurätti, iPod ja võtmed) kuhugi ära, rääkimata siis pikkadest jooksudest või võõrastest kohtadest, kuhu tahaks kaasa võtta ka pangakaardi ja/või viieka, telefoni ja midagi näksimiseks (protip: geelide asemel saab trennis jooksu pealt süüa samasugustes pakendites pähklivõisid, minu lemmikud on nt need). Igasugused selja- ja vöökotid on vastikud, sest esiteks on nad ebamugavad (rappuvad, kolisevad, hõõruvad) ja teiseks KOLEDAD (aga ilu päästab maailma).
Ma tõesti ei saa aru, kuidas saab olla, et Flipbelt alles nüüd leiutati, sest see on nii lihtne ja samas nii geniaalne ja täpselt see, mis vaja. Lihtsalt üks venivast riidest toru, mis on üleni tasku. Venitad selga (mina paigutan pükste peale värvliga kohakuti, st pigem puusale kui vööle) ja täidad, millega vaja. Panin prooviks sinna kõik ülalnimetatud asjad sisse (isegi oma televiisorisuuruse telefoni) ja läksin jooksma ja ausalt polnud üldse ei tunda ega näha, et midagi kaasas oleks. Võtmekimp ei kolise. Telefon ei liiguta oma raskusega vööd paigast. Kõrvaklapijuhtme saab panna jooksma täpselt sealt, kust parajasti mugav on. Uskumatu, aga tõsi!
niisiis, andke andeks, armsad päikseprillid, aga hoopis Flipbelt on elu parim investeering spordivarustusse.
whatever 
hm. selle kohta on kindlasti kuskil mingi teooria aga.. vedelike kaasavedamisse sa ei usu või selleks ongi need pangakaart ja/või viiekas?
Ta elab ju linnas, seal saab pika jooksu vahepeal kohvikust läbi astuda.
mul on mingi paariliitrine camelbak olemas küll, selline seljakotilaadne, aga ma kindlasti ei võta teda kaasa allakahetunnistele jooksudele, võistlustele ega välismaale (see jurakas võtab käsipagasis liialt ruumi). ja maikaga joostes ma ei taha teda kanda, sest hakkab hõõruma. ja lisaks mind ärritab, et kui te juba tegite täismõõdus seljakoti, mida ma pean tassima, kas tal siis ei võiks olla mõni tasku, kuhu telefon ka ära mahuks? aga näe, pole. (tasku on, aga see mahutab kaks geeli äärmisel juhul.)
lisaks kohvikutele on mul oma tavamarsruutidel hoolikalt kaardistatud ka avalikud veekraanid/joogipurskkaevud. olümpiapargis on kolm tükki, Millfields Parkis on üks ja kanali ääres tasub otsida lüüside lähedalt (seal on paatide jaoks ette nähtud). ja pubid annavad kraanivett tegelt tasuta.
harku metsas olen peitnud veepudelid põõsasse, et saaks igal ringil juua.
ja siis võib veel kaasa võtta support-tiimi jalgrattal, kes tassib vett ja snäkke :)
Kuidas sinised tossud elavad kah? Mu naabrinaine demos mulle eile oma suht uut ereoranži tossupaari, mis pärast rogaini nägi välja nagu… noh.. nagu kängar muda ikka välja näeb :)
Joomisest. Me olime just ühest voolava vee ja (tundus, et) puhta veega kraavikesest joomas, kui möödus sõbralik Soome võistkond. Viitasime neile ka, et siit saab. Nende grimass oli väga väljendusrikas ja meeldejääv :)
vana orienteerujana ma tean küll, kuidas soovesi tosse sööb. aga eks ma annan teada, kui mul õnnestub briti saarelt mõni soo leida ja sinna jalgupidi sisse ka sattuda; meil pole paar viimast kuud vihmagi eriti sadanud, nii et mu varustus püsib kuiv ja puhas.
ma joon alati nõmme metsas sellest allikast/ojast, mis on seal, noh, spordikeskuse lähedal üsna. seal suusasilla kõrval. ja mõtlen alati, et ei tea, kas ta siis ikkagi on allikas või on niisama oja. a viimati nägin seal üht onklit suuri joogiveekanistreid täitmas ja too ütles, et on allikas ja väga puhas.
Peaks olema allikas.
KülmALLIKA tänav, eks.
Ja Hackney Marsh…?
ise jooksid ju minuga hackney marshi mööda, kas vajus jalg sisse? ega nad ei oleks sinna 88 jalkaväljakut maha märkinud, kui see päriselt soo oleks :)