Mul on üks roosa kleit. Mitte mingi roosakas ega kahvaturoosa ega roosamustriline ega helepunane ega roosapoolne lilla, vaid selline… unapologetic, ehe kärts fuksiaroosa. Ta on kõike, mida üks kleit olema peab – heast materjalist, mugav, lihtsasti hooldatav, hästiistuv, taskutega (! ilma taskuteta kleidid peaks olema ebaseaduslikud), piisavalt soliidne, et sellega tööl käia, piisavalt kelmikas, et end selles mõnusalt tunda, ja tagatipuks ka kalli kaubamärgi oma, aga odavalt saadud. Raudselt kõik naised, kes teda tol hooajal poes märkasid, mõtlesid midagi suunal “mida vanem eit…” ja kõndisid mööda. Mina aga leidsin, et roosat kleiti võin endale lubada küll veel, ja pole otsust kahetsenud.
Muude oma heade omaduste juures on see kleit materjali ja stiili poolest nii universaalne, et kannatab kanda nii mais kui novembris. Kevadel pääseb ta kapist välja päris tihti, sest no mis sobiks ühte ilusasse maihommikusse paremini kui roosa, ei, ROOSA kleit? Oktoober-november aga tunduvad pigem olema sellised kuud, kus kõlbab kanda ainult teksaseid ja halltoonides t-särke…
Täna tõstsin novembri vastu mässu ja panin roosa kleidi selga. (November tõstis silmapilkselt panuseid – päike tuli välja ja ma olin oma kavalusega juba üsna rahul:)
Päeva jooksul punkte kokku lugedes selgus, et mina võitsin – mitu inimest alates kolleegidest ja lõpetades kohvimüüjaga nentisid, et just selline kleit on kõige parem viis novembrile koht kätte näidata. See hilp on komplimendimagnet ka suvisel ajal (londonlased on väga lahked tänaval võõra inimese ilu kiitma. olen ise ka õppinud seda tegema, sest tean hästi, kui tore tunne on ootamatult hjead sõna kuulda), aga tänane oli absoluutne rekord.
whatever 