Angry Birdsi mäletate veel? Candy Crushi? 2048-t? Ma põdesin need kõik omal ajal väga raskekujuliselt läbi ja õppisin sellest et mängutootjatele olen ma kerge saak ja parem on mitte alustadagi, sest lõpetada on raske. Kahest viimasest mängust sain ma üle üsna loomulikul moel – kommide rittaajamisel jäin mingile väga raskele tasemele kuuks ajaks lõksu ja numbrite puhul kadus pärast 4096-ni jõudmist huvi. Linde aga lennutaksin sigade pihta ilmselt siiamaani, kui see iOS peal tasuta oleks (kui nüüd ongi, siis palun ärge mulle seda öelge). Muide, ma olen võibolla ka ainus inimene maailmas, kes suutis Angry Birdsi mängides vigastuse saada. Lihtsalt… käsi läks mõne tunni järel nii krampi, et valutas pärast mitu päeva. See pisiasi mind küll ei heidutanud.
Anyway, ma võibolla tean, mis on järgmine suur asi, mis meid kõiki tabab, sest olen selle küüsis olnud juba üle kuu. Alphabear!
Seda on mängida oluliselt lihtsam kui seletada, nii et ma ei hakka seletama, aga tuntud mängudest sarnaneb ta kõige rohkem Scrabble’ile – tuleb teha sõnu ja nende eest saab punkte, ainult et tähed lähevad iga käiguga odavamaks ja mängulaud tuleb tühjaks saada ja siis on veel karud ja mesi ja… las ta jääb.
Kõige toredam on selle mängu juures see, et kuigi sohki teha saab (sohiks nimetan ma seda, kui katsetad suvalisi tähekombinatsioone, kuni masin midagi neist sõnaks tunnistab. ja Alphabeari sõnastik tunnistab väga palju imelikke sõnu!), ei ole see üldse huvitav, sest iga mängu lõpus kasutab karu mõnda su äsjakoostatud sõna lauses, ja mida normaalsemad sõnad, seda paremad laused välja tulevad:
Õnneks on Alphabear nii tehtud, et päris kogu aeg ei saa teda mängida – alailma on kas mesi otsas või paremad karud magavad või pole münte (need probleemid muidugi oleksid lahendatavad, aga selle üle olen küll uhke, et raha eest/peale ma ei mängi:)) ja saab vahepeal midagi asjalikku ka elus ära teha.
whatever 