valge sirel õitseb ja rongid lähvad mööda

Täna tahan teile rääkida raamatukogudest oma elus.

Kõigepealt oli kooli raamatukogu, kuhu meid millalgi 1. klassi alguskuudel kogu kollektiiviga kohale talutati. Õpetaja Mitt tutvustas meile raamatukogu kasutuskorda (mis tolles koolis ja raamatukogus oli mäletatavasti väga… põhjalik) ja siis võis igaüks ühe raamatu kohe koju kaasa laenutada. Ma valisin välja tšehhi lasteraamatu “Väike tüdruk suures lossis” ja tekitasin sellega suure segaduse, sest nii kohalolevad pedagoogid kui laenutuslauda mehitavad suured tüdrukud (vähemalt viies klass:)) arvasid, et seda on esimeseks raamatulaenutuseks elus võibolla pisut palju (meenutagem, et emakeeletundides tegime sel ajal tööd kukeaabitsaga). Lõpuks otsustati mulle suurteose läbitöötamiseks tavalise nädalapikkuse tähtaja asemel võimaldada kaks nädalat. Kui ma sellega siis järgmisel päeval tagasi ilmusin ja uut raamatut palusin, võttis õpetaja Mitt isiklikult vaevaks kontrollida, kas ma ikka tõesti lugesingi nii paksu raamatu nii kiiresti läbi. Läbisin testi ja järgmise kaheksa aasta jooksul ei olnud ilmselt koolipäeva, mil ma ei oleks raamatukogus käinud. See oli selle suure õudse koolimaja ainus vaikne ja mõnus koht, seal oli piisavalt palju raamatuid, mida ma veel lugenud ei olnud, ja õpetaja Mitil oli alati kas aega juttu ajada või abi tarvis. Jube äge oli jõuda viiendasse klassi ja hakata ise teistele raamatuid laenutama! Uusi raamatuid kataloogi kanda Mitt mul kunagi ei lubanud, selleks oli mul liiga kole käekiri, aga ma sain templeid lüüa (tiitellehele ja 17. leheküljele – sest 17. leheküljelt algab uus poogen!) ja, eh, ma ei mäletagi, misasju me seal veel tegime, aga mingit toimetamist leidus alati ja Mitti oli väga lihtne veenda saatma õpetajatele kirjakesi, et tal on järgmiste õpilaste abi raamatukogus tarvis just nüüd selle tunni ajal. Sellest ajast, kui ma hommikuses vahetuses koolis käima hakkasin, olime me koos paari klassiõega vahel kuni õhtuse vahetuse lõpuni raamatukogus. Kui kõht tühjaks läks, käisime sööklast leiva- ja saiakontse küsimas. Meiesugustel insideritel oli lubatud Miti tooli ja ajaleheriiuli vahelt läbi pugeda ja olla raamatukogu selles osas, kuhu muidu õpilasi ei lastud. Seal olid laeni ulatuvad riiulid “suurte inimeste raamatutega” ja treppredel, mille otsas turnida ja mängida tegelikult ei tohtinud, aga eks me ikka kõõlusime. Selle redeli otsas istudes lugesin ma läbi suurema osa “Tõde ja õigust” ja Šalva Amonašvili “Tere, lapsed!” mis rääkis kuueaastaste laste õpetamisest ja mis tundus mulle kohutavalt põnev. Tahaks seda uuesti lugeda.

Kooliraamatukoguga paralleelselt käisin ma tol ajal ka Lutsu raamatukogu lasteosakonnas – sinna viidi meid samamoodi klassiga, aga mulle tundub, et mõned aastad hiljem. Seal sain ma esimest korda aimu kataloogi kasutamisest (mitte et koolis poleks kataloogi olnud, aga raamatuid oli nii vähe, et niisamagi leidis kõik üles) ja mõnda aega oli mu ambitsiooniks suureks saades sinna tööle minna… aga mitte raamatukoguhoidjaks, vaid riietehoidjaks, sest sealne garderoobitädi luges kogu aeg:) Lutsus olid olemas kõik raamatud, mida ma küsida oskasin, ja see avaldas mulle päris palju muljet. Ükskord umbes viiendas klassis andis ajaloo õpetaja soovitusnimekirja raamatutest, mida võiks õpikule lisaks lugeda. Ajalugu kui ainet ma üldse ei armastanud ja ei suuda üldse meenutada, miks ma selle nimekirjaga ikkagi raamatukokku läksin. Plaan oli, et laenutan ehk ühe, aga raamatukoguhoidja kadus mu ajaloovihikuga riiulite vahele ja naases sealt kõigi kümne raamatuga. Olin lapsena liiga häbelik, et selliseid arusaamatusi lahendama hakata, nii et võtsin kogu kuhja koju kaasa ja lugesin muidugi läbi ka. Ei mäleta, mis seal veel oli, aga üks raamat oli vanaaja seitsmest maailmaimest ja üks oli Cerami “Jumalad, hauakambrid, õpetlased”, mis osutus äärmiselt huvitavaks. Ajalugu mulle ikkagi meeldima ei hakanud paraku.

Suviti vanaema juures olles käisin Aegviidu raamatukogus. See oli päris pisike ja lahti üsna veidratel aegadel (umbes et teisipäeval ja neljapäeval kella kümnest kaheni), aga abiks ikka. Väikses raamatukogus on eriti mõnus lihtsalt kõik raamatud ükshaaval üle vaadata, et saaks otsustada, kas nad on toredad, ja ma leidsin sealt palju asju, mille peale mujal polnud sattunud. Kõige esimeste raamatute hulgas, mis ma Aegviidu raamatukogust laenutasin, oli Anne Franki päevik – vanaema arvas, et raamatukoguhoidja soovitas seda mulle, aga ma vaatasin lihtsalt kaane järgi, et ühe tüdruku pilt on peal ja päevik, kindlasti on vahva raamat. Noh.

Millalgi põhikooli lõpuaastatel muutus väga popiks ülikooli raamatukogus käimine. Sinna meiesuguseid põngerjaid tegelikult väga ei lubatud, lugejapileti saamiseks pidi viima soovituskirja kooli raamatukogu juhatajalt, kes pidi kinnitama, et varaküps õpilane on juba kõik läbi lugenud, mis koolil pakkuda on. Nagu võib arvata, siis õpetaja Mitilt sellise paberi saamine mulle raskusi ei valmistanud. Sellest, kuidas elu ülikooli raamatukogus käis, kirjutasin ükskord juba siin. Raamatuid ma sealt vähemalt alguses oma koolilapsepiletiga koju laenutada ei saanud, tuli lugeda kohapeal. Ükskord pidin tegema referaadi Taani kohta ja kasutasin põhilise allikana Briti entsüklopeediat. Kuskil kõrvaltoas oli sel ajal tegelt juba internet olemas, Unixi-terminalid rohelise tekstiga mustal taustal, aga seal oli alati mudamängijatest järjekord ja Wikipediat ka veel ei olnud nagunii.

Gümnaasiumis oli meil ka koolis raamatukogu, aga see oli nii väike ja kuidagi… suvaline, eriti Miti põhjalike süsteemidega võrreldes, et seal ma käima ei harjunudki. Kohe kümnendas klassis kaotas meil pool klassi pooled oma õpikud ära (noh, me ei viitsinud neid koju viia, hoidsime klassis ühes kapis, ja kevadel, kui tuli raamatukokku tagasi viia, siis kõigile enam ei jagunud sealt kapist kõiki raamatuid) ja ma olin sügavalt šokeeritud, et sellest ei tulnud mitte mingit jama. Jaan Mitt oleks saavutanud selle, et meid oleks kõiki koolist välja visatud!

Tallinnas hakkasin ma kõigepealt käima TTÜ raamatukogus. Võrreldes TÜ omaga oli seal ilukirjandust vähem, aga see-eest ajakirjariiul oli mõnusalt suure valikuga. Mitte et ma peale Kroonika ja Stiina sealt midagi väga regulaarselt lugenud oleks… aga ma oleks saanud, kui oleks tahtnud :P Mingit erialakirjandust õnnestus sealt küll ka hankida, ja no siis muidugi Saveljevi “Füüsika”, osad 1 ja 2. Muide… nii Nähtamatu Ülikooli kui Sigatüüka raamatukogud asuvad minu vaimusilmas TTÜ esimeses korpuses. (Ja mis seal vana raamatukogu ruumides praegu üldse on, nüüd, kus uus ehitati? Hoitakse keelatud raamatuid?)

Millalgi sajandivahetuse paiku olin pool aastat Rootsis vahetustudengiks ja ei suuda absoluutselt meenutada sealset ülikooli raamatukogu (mis ju kindlasti pidi olemas olema), küll aga on mul eredalt meeles Västeråsi linnaraamatukogu, kust ma laenutasin endale rootsikeelsena kõigepealt kogu Lindgreni loomingu ja siis hulga muud lastekirjandust takkapihta ja vahepeale lõõgastuseks ingliskeelset Pratchettit ka. See oli esimene raamatukogu mu elus, kus olid diivanid ja tugitoolid ja võibolla isegi kott-toolid; riideid ei käskinud keegi garderoobi panna ja koti tohtis kaasa võtta; ja kõige rohkem hämmastas mind see, et kui raamatukogu oli kinni, siis võis tagastatud raamatud lihtsalt välisukse kõrval olevast pilust sisse pista. Ühesõnaga, tohutu liberaalsus võrreldes Eesti kindlusraamatukogudega. Oi, mulle meeldis seal. Minu rootsi keele alaseks tippsaavutuseks jäi see, et lugesin läbi teismelisteraamatu “Jumala ja minu vahel on kõik läbi” ja siis jutustasin selle rootsi keele tunnis (edasijõudnute tase!) teistele ümber. Ma olen hiljem rootsi keeles asjalikumaid raamatuid ka lugenud (või noh. naistekaid ja krimkasid. aga ikkagi, täiskasvanutele suunatuid), aga ma ei ole kunagi pidanud nende üle pärast originaalkeeles arutlema.

Tallinna Keskraamatukogus käisin ma alguses ainult võõrkeelsete raamatute osakonnas Liivalaia tänaval. Elasin seal lähedal ja oli selline periood elus, et tahtsingi ainult ingliskeelseid paperbacke lugeda. Nende valik oli seal muidugi… mitmekesine, et mitte öelda lootusetult kesine.

Pärast hakkasin ikkagi käima Estonia pst majas, kus oli aastaid üks ebameeldiva kassinäoga turvamees ja kus oldi kohutavalt range kaasavõetavate kottide ja üleriiete jms suhtes. Rõõmuga avastasin millalgi eelmisel või üle-eelmisel aastal, et see jama on nüüd ära lõpetatud ja et garderoobi VÕIB, aga ei PEA kasutama. Kui nüüd vahel pikemalt Eestis olen, käin selles raamatukogus iga päev ja võtan hästi palju raamatuid korraga ja siis loen alati öösel kella kolmeni ja ei saa pärast hommikul kuidagi üles. Selline lapsepõlve flashback.

Londonisse kolides ei saanud ma päris tükk aega aru, kuidas siin avalikud raamatukogud töötavad. Mitte et neid ei oleks – vastupidi, on tihedalt. Esimese korteri juurest oli üks 5-minutise jalutuskäigu kaugusel ja praegusest on üks sama kaugel ja kaks tükki erinevates suundades 10 minuti tee. Aga igaühes neist on vähe raamatuid ja kuidagi… suvalised. No kes on näinud raamatukogu, kus on, ütleme, viis Terry Pratchetti raamatut?! Viiekümnest võimalikust? Pikapeale selgitasin välja, et terve linnaosa peale on üks raamatukogu ja selle raamatud on haruraamatukogude vahel jagunenud… no ikkagi suvaliselt:) Aga on olemas täitsa töötav elektrooniline kataloog, mille kaudu saab neid kõiki (ja ka hulga teiste linnaosade omi) endale sobivasse harukogusse kohale tellida. Nüüdseks olen läinud juba nii mugavaks, et tellin ette ka need raamatud, mis on õiges harukogus olemas, aga mida ma lihtsalt ei viitsi ise riiulitest üles otsida:P loomulikult on meil ka e-raamatute laenutusvõimalus ja laenutusautomaadid ja kuigi mu süda tilgub seda öeldes verd, pean siiski nentima, et hoolimata 90ndate stiilis UIst on brittide raamatukogusüsteem digitaalsem ja kasutajasõbralikum kui Eesti (vähemalt Tallinna keskraamatukogu) oma. Uudisteoste riiuli sisu näen ka Twitteri kaudu ära igal nädalal ja saan siis kohale lipata, kui midagi vajalikku paistab!

Tallinna keskraamatukogu e-laenutust kasutan ma ikkagi ka üsna usinalt, sest eestikeelse raamatu lugemine on rõõm omaette mu jaoks (ja teine rõõm on see, KUI palju raha hoian ma kokku iga kord, kui ma eestikeelse raamatu ostmise asemel laenutan. Eesti raamatuhinnad on täiesti ebanormaalsed mu meelest). Aga kuigi Ellu näeb üsna ilus välja, on funktsionaalsust ikkagi häbitult vähe (mis mõttes ma ei saa end väljalaenutatud raamatule järjekorda panna? wishlisti ei olegi? ja miks tableti peal lugeda ei saa?).

British Librarys oli lugejapileti saamine veel keerulisem kui omal ajal ülikooli raamatukogus. Ära ma selle tegin ja siis läksin põhimõtte pärast ja vaatasin kõik need kuulsad lugemissaalid üle ja lugesin läbi Oskar Lutsu mälestuste selle köite, mida meil kodus millegipärast polnud… aga aastaga aegub see lugemisõigus ära ja pikendada ma enam ei viitsinud.

Goodreads ütleb, et olen sel aastal seni lugenud 32 raamatut.