tavaline pühapäevahommik londonis: ärkad üles ja mõtled, kas minna tsiklimessile või loodusfotonäitusele; lõpuks lähed hoopis mošeesse.
lihtsalt… me naaberkvartali mošees olid avatud uste päevad, saime sellest mingi flaieri kaudu teada ja otsustasime läbi astuda. minul igatahes on sealt mööda minnes alati olnud suur soov sisse piiluda. ega see pole mingi minarettide ja kuplitega glamuurihoone meil seal, tänavalt vaadates tundub täitsa tavaline maja teiste vahel reas. kuidas ja millise mošee nad sinna täpselt ära on peitnud?
alustuseks sai ringi vaadata mošee kõrval kogukonnakeskuses. moslemiprouad pakkusid hijabi pähesidumise töötuba (valisin roosa räti, mis olla täitsa legaalne. neil endil olid küll kõigil mustad niqabid – ahjaa, hijab on pearätt, niqab katab ka ülejäänud näo peale silmade ja burka katab kogu näo ja keha, ainult läbi võrgu näeb välja) ja tegid minust isegi pilti, mida ma siinkohal ei jaga, sest mind ei kaunista mitte ükski peakate maailmas. (L uuris pärast imaami käest eraldi, mis suhe moslemitel ikkagi pildistamisega on – elusolendite pildid ei ole koraani järgi ju nagu lubatud? selgub, et kuni tegu on digifotodega, on kõik okei, need olla ainult pikslid ja mitte tegelik inimese kujutis! ja mina arvasin, et juudid on oma jumala petmise maailmameistrid… tundub, et neil on konkurente.)
üks härra demonstreeris araabia ilukirja.
mošees endas niisama kolada ei saanud, korraldati ekskursioon. kingad tuli jalast võtta, aga kuigi pearätid olid ukse kõrval kastis varuks, ei käskinud keegi neid pähe panna ja ma siis ei pannud ka (selle roosa võtsin ammu juba peast, no tõesti oli kole).
päeva kõige põnevam fakt oli, et Suurbritannias on kõik satelliiditaldrikud enamvähem Meka poole suunatud, mis teeb moslemi jaoks õige palvetamissuuna leidmise üsna lihtsaks. muidugi on selle jaoks olemas ka äpp. äpiga on asendatud ka muezzin (kutse palvele) ja üldse striimitakse kogu mošees toimuvat kogu aeg laivis veebilehele, nii et igaüks saab palves osaleda sealt, kus parajasti vaja (mõningase nördimusega jutustas imaam, kuidas sellest hoolimata olid nad paari aasta eest radiaatori tagant pealtkuulamisseadmed avastanud).
(otsisin selle veebilehe välja, see vastab ka küsimusele, millisesse majja on milline mošee peidetud. on ju ilus tuba?)
näidati ka mošee eesruumides asuvat pesemisruumi, kus enne palvust kindlal moel käsi, nägu, suud ja jalgu pestakse. olen küll käinud paaris maailma peenemas mošees nt Istanbulis, aga vot sellistesse telgitagustesse pole mind enne lubatud ega nende olemasolustki aimu antud.
palvust sai ka pealt vaadata. küsisin just enne seda imaamilt, kuidas on lood meeste ja naiste koospalvetamisega, ja ta vastas, et seda ei tehta, sest naised ei tunneks end mugavalt meeste juuresolekul palvetamiseks vajalikke… liigutusi tehes. mõtlesin, et duh, aga kui siis palvetamine peale hakkas… see oli üpris sarnane jooga päikesetervitusele ja kujutan ette, et seelikus tehes tõesti üsna awkward:) Mošee vaibale olid muide maha joonistatud nii umbes joogamatisuurused ristkülikud, kuhu härrased siis kenasti üles joondusid, nii et sarnasus peenema spordiklubiga oli üsna suur.
veel oli mulle uudiseks, et moslem on kohustatud oma “ülearusest” (good luck defining that) rikkusest 2.5% heategevuseks annetama. kuna muidu on tänapäeva lääne ühiskonnas abivajajat keeruline üles leida, teevad nad seda mošee kaudu ja püütakse toetada kohalikke (heategevus)organisatsioone – haiglaid, hooldushaiglaid, kodututega tegelejaid, Punast Risti jne. eelmisel aastal oli annetuste maht olnud 40 000 naela, mis on, noh, abiks ikka, ma arvan. ja kui siit nüüd püüda välja arvutada, palju me ümberkaudses moslemikogukonnas kokku aastaga raha üle jäi, siis – täitsa hästi elame:)
päeva lõpuks jõudsin ikkagi messile ka ja ostsin endale tsiklisõiduretuusid. kes üldse teadis, et midagi sellist on leiutatud? elame imelistel aegadel.
whatever 