love of my life can’t you see

mulle tulid igasugused vanad asjad meelde, kui ma Bohemian Rhapsody filmi vaatasin.

ükskord – see pidi olema millalgi 1993. aastal – oli MTVs Queeni päev. MTV oli tol ürgsel ajal selline uskumatu telekanal, kust tuli päev otsa muusikavideosid, vahele ainult mõned reklaamid. noh, kuidas ma seletan, nagu Youtube, aga ilma otsinguta. ja Queeni päev oli, nagu oleks keegi pannud hommikul mängima Queeni ametliku kanali ja siis lasknud asjadel isevoolu teed minna. ja selle kõige nägemiseks pidi majapidamises olema satelliit-TV. mul ei olnud, aga mu sõbrannal E-l oli ja seega tegime me tol päeval koolist poppi ja vaatasime päev otsa Queeni videosid.

selle päeva lõpuks olime me otsustanud, et E. on Freddie ja mina olen Roger. mõned aastad hiljem saabus me eludesse internet ja üks lihtne alias kulus marjaks ära, nii et hulga inimeste jaoks olen ma Roger siiamaani. no ja kui te olete kunagi mõelnud, miks selle blogi URL on selline nagu ta on…

eile filmi vaadates püüdsin ette kujutada, kas see kõik oleks võinud olla ka teisiti. ei usu, et Freddie rollile kunagi kandideerinud oleksin, aga miks ma Brian ei tahtnud olla? no vot kes teab, mis ühe 13-aastase preili peas täpselt toimus; kahtlustan, et blondid salgud ja sile näolapp avaldasid mulle tollal rohkem muljet kui kitarr ja astrofüüsika.

millalgi noil põhikooli lõpuaastatel blondeerisin oma juuksed ära. ei mäleta, millega (või kas üldse) seda avalikult põhjendasin, aga salaja tegelt ikka selleks, et rohkem Roger olla.

trumme mängima üritasin ka õppida. ei jõudnud eriti kuhugi.

üheksandas klassis andis meile kodanikuõpetuse tundi tollal tuntud (noor?)poliitik Arne O, kes pakkus soovijatele võimalust teha ja esitada klassi ees referaat… suvalisel omavalitud teemal. lihtsalt ühe jooksva hinde saamiseks. kohustuslik see ei olnud ja vist kõigil tekkis küsimus, et kus konks on, aga konks oligi selles, et meil oli õnnestunud jõuda põhikooli lõppu ilma kordagi niisugust asja tegemata ja A.O. tabas vist ära, et ettekande koostamise ja esitamise kogemus osutub me jaoks oluliselt vajalikumaks kui… misiganes teadmisi kodanikuõpetusest ta meile seal tunnis jagas, no vot ei mäleta, mis need olla võisid. (kas mitte ei paigutatud tol hetkel olemasolevaid erakondi tahvlil parem-vasak skaalale näiteks?)

noh, minu mäletamist mööda ei olnud klassis palju neid, kes selle väljakutse vastu oleksid otsustanud võtta, kokku ehk 5-6? teemadest on mul meeles niipalju: mina tegin enda ettekande Queenist, mu pinginaaber tegi narkootikumidest ja klassivend Silver M tegi Venemaa sisepoliitikast. (või oli see välispoliitika? igatahes võite mõistatada, kes meist kolmest hiljem Riigikokku välja jõudis.)

nojah, ikka veel oli aasta kas 1993 või 1994, referaadi tegemiseks läksin Tartu linnaraamatukogu ajakirjade osakonda ja põhilise allikana kasutasin ühte vist ajakirjas Noorus ilmunud artiklit. muuhulgas lugesin sealt, kuidas Queen esines Live Aidil. täpsemaid detaile artikkel ei jaganud ja mäletan täpselt, kuidas murdsin pead, mis pagana asi see Live Aid olla võis – mingi laev äkki? (no et selle peal sai terve bänd esineda ja publik mahtus ka. paistab, et mu mõtteviis oli tollal ikka veel põhiliselt karupoeg Puhhi maailmanägemisest mõjutatud, vt ka: espitsjoon.)

tegelt saingi alles eile kinos lõplikult aru, misasi Live Aid oli.

siis mäletan veel seda, et mul oli kurikaval salaplaan kasutada 10 või 15 minutist ettekandeks ettenähtud ajast 6 minutit “Bohemian Rhapsody” otsast lõpuni ettemängimiseks. ja et selle plaani oluline osa oli asjaolu, et kodanikuõpetuse tundi peeti ajalooklassis, mille kõrval oli raadioruum, kust pidi saabuma vajalik tehniline tugi. seda, kas saabus ka ja kui, siis kas mul tõesti oli jultumust lugu lõpuni mängida – ei mäleta.

ikka veel napilt internetieelsel ajal hankis mu isa mingist alternatiivsest arvutivõrgust (fidonet? usenet?) täiskollektsiooni Queeni laulusõnu ja trükkis need maatriksprinteril välja. sel hetkel sain aru, et moodne tehnoloogia teeb elu ikka väga elamisväärseks. sest see oli uskumatu progress võrreldes kassetilt mahakirjutamisega, mis oli seni olnud laulusõnade väljauurimise põhiline meetod. ja kust meil üldsegi need kassetid? need sain ka isalt kuidagi. olid iselindistatud, nagu tol ajal enamus kassette oli (KES ostis originaalkassette?), aga sildid olid arvutil kujundatud ja – seekord äkki isegi juba laserprinteriga? – trükitud, sest ikkagi moodne tehnoloogia.

aga pärast ostsin endale KÕIK Queeni albumid CD-de peal, digitally remastered versioonidena. see juhtus varajastel 2000ndatel, kui ma endale niisugust luksust teglikult lubada ei saanud, aga olen väga õnnelik, et ikkagi lubasin. need plaadid on nüüd, ma loodan, kusagil isa käes, et ring täis oleks. alguses lohistasin kogu diskograafiat ringi kaasaskantavas CD-mängijas ja siis oma esimese ja seni viimase auto CD-boksis ja siis juba mp3-de kujul oma iPod nanos, mille ju alles paari aasta eest Londonis bussi alla pillasin

maiteagi, tahtsin teile rääkida Queeni tähtsusest oma elus, sest mu elus ei ole eriti ühtegi tähtsamat asja olnudki, aga välja tuli ikka “omg kui vana ma olen”.

jutustage te nüüd ka mõni iidsete aegade lugu mulle.

Advertisements