sa ju tunned kui virge on viiv

Bookworm: A Memoir of Childhood ReadingBookworm: A Memoir of Childhood Reading by Lucy Mangan

My rating: 5 of 5 stars

seda raamatut soovitan kindlasti, KINDLASTI lugeda kõigil, keda on kunagi (aga eelkõige lapsena) raamatukoiks kutsutud või kes ise end sellena identifitseerivad. luban, see räägib teiega selgel ja kõlaval häälel!

Mangan jutustab põhjalikult oma lapsepõlve raamatutest ja ma olen neid pea kõiki küll lugenud, aga enamust mitte lapsena – briti lastekirjanduse varamut hakkasin süstemaatiliselt läbi töötama alles kahekümnendates eluaastates. ja tema lugemiskogemus vähemalt kuni teismeeani oli ikka väga inglise keeleruumi põhine (mõned kanada ja ameerika klassikud ikka lipsasid sisse Nesbiti ja Blytoni vahele). võiks ju küsida, mis lapsepõlv see üldse selline on, ilma naksitrallide, muumitrollide, kangelaspioneeride ja saja rahva lugudeta – aga sellele küsimusele vastuseks see raamat ju kirjutatud ongi, ja näe, ei olnud sugugi tühi ega rõõmutu:)

isegi sellele, kes ei ole samade raamatute peal kasvanud, on siin lugemisrõõmu küll ja veel, sest lisaks raamatukoi hingeelu osavale kirjeldamisele on Mangan minu meelest ka lihtsalt imeline sõnaseadja ja muidu tore inimene. (kui lugedes tundub ehk aegajalt, et ta oli täiesti talumatu laps, siis tasub tähele panna, et “ilukirjanduslik liialdus” võiks olla ta keskmine nimi ja lisaks on tal hästi käpas ka britilik self-deprecation. jah, selles raamatus on ta ise üle võlli raamatukoi, kes loeb parema puudumisel ka söögilauas maisihelbepakki, aga kamoon, ta väidab ka, et ta ema koostas kaheksaköitelise lamineeritud pesupesemisjuhendi, ta isal oli 800 õde-venda ja ta õde ehitas diivani taga Legodest Skyneti või midagi sinnakanti. tundub igal juhul tore perekond.)

20181025_185645.jpg
Lucy ema oli mu lemmiktegelane ses raamatus

muidugi ei leia siit mingeid erapooletuid raamatuarvustusi, leidub palju lapse ehedat rõõmu või ka segadust mõne teema suhtes; kahtlasemad raamatud-autorid käiakse küll tagasivaates üle, aga ei hinnata neid ka siis ülemäära kriitiliselt (juhtmõte on enamvähem see, et laps võiks lugeda kõike, mis talle rõõmu pakub, isegi kui see on vanamoodne, keeruline või sisaldab religiooniallegooriat, khmNarniakhm). mis tekitab huvitava ebakõla raamatu lõpulehekülgedel, kus kõigepealt kiidetakse taevani Sweet Valley High raamatusarja koos kõigi oma tuhandete vigadega (mis kenasti üles loetletakse, märkamata nad ei ole jäänud), ja siis rünnatakse samade vigade eest halastamatult Videviku-saagat, mida Mangan luges alles täiskasvanuna. ma muidugi nõustun iga tema sõnaga Videviku osas, selles pole üldse küsimus. aga SVH oli ikka ka täiesti kohutav, kui sa ei olnud parajasti neliteist sel hetkel, kui see välja tuli. ma ei old.

20181026_131220.jpg
Antonia Forest! ma arvasin, et ma olen ainus inimene maailmas, kes on tema internaatkooliraamatuid 1) lugenud, 2) selle žanri tippteosteks pidanud

igal juhul leidsin endale siit veel mitu vanakooli lasteraamatut (mu lemmikžanr!) lugemisnimekirja ja sain kinnitust, et ma ei ole maailmas üksi. juhtusin “Bookwormi” lugema kõvakaanelises paberväljaandes ja see aitas sisusse eriti sisse elada, sest viibisin neil päevil suuremas seltskonnas ja sain mitmest suunast kuulda samu kommentaare, mis raamatu-Lucy samal ajal – “noh, sul jälle nina raamatus” jne. (minu elukogemuse juures ja Kindle/Libby äppide ajastul saab selle kohta küll ainult öelda, et oma süü – salaja lugemine on täiesti võimalik ja raamatuga seltskonda ilmumine tundubki veits demonstratiivne juba nagu.) aga teate, selle raamatu kaanekujundus on ka väga ilus, siit saab selle valmimise kohta lähemalt lugeda ja pilte ka vaadata.

20181027_131913.jpg
tsitaat kontekstis. ei ole fotolavastus, see päriselt juhtus nii

View all my reviews

ei teagi täpselt kas on vesi või on taevas

ilublogi vol 8: kasutatud kirjandus

kui te nüüd kartsite, et ilublogi saab siinkohal allikate loeteluga oma lõpu, siis nii hull see asi vast ei ole, aga mul on üks jutt vaja kiiresti ära rääkida. nimelt kestab veel nädal aega Apollo soodusmüük, kust on võimalik aegade parimat iluteemalist raamatut soetada ainult 5.99 eest, ja ma mõtlesin, et ma ise ega teie ka ei annaks mulle andeks, kui ma vähemalt sellekohast vihjet välja ei jagaks.

20181022_214850

mul endal on Sali Hughesi “Pretty Honest” riiulis juba mõned aastad ja ausalt öeldes pärineb sealt suurem osa sellest, mida ma iluasjadest tean või arvan.

lisaks jälgin andunult ma Sali kolumne The Guardianis ja mõnevõrra vähemandunult videosid tema kodulehel. (video lihtsalt ei ole minu stiihia ja ma enamasti ei leia aega neid vaadata, aga kui mul on konkreetse teema kohta vaja teada, siis kannatan ettekande välja; ja parim meelelahutus feministi jaoks ever on vaadata ära mõlemad osad sellest, kuidas Sali Hughes ja Caitlin Moran viimase vanni(toa)s maailma asjadest vestlevad.)

mulle meeldib Sali eluterve lähenemine iluteemale – peaaegu miski pole keelatud ega kohustuslik; mõned asjad ei ole hea idee (ja ta seletab, miks); teadus võidab lõpuks alati. meeldib, et suure osa vigu on ta omal nahal läbi teinud ja oskab kogemust humoorikalt jagada; meeldib, et meigikunstnikuna on ta kogemus erinevate inimeste, nahatüüpide ja stiilide osas väga lai ja et iluajakirjanikuna on ta kokku puutunud tohutu hulga toodetega. eluterve skepsis on tal säilinud nii klantsajakirjanduse kui kogu ilutoodete tööstuse suhtes. (no ja muidugi olen ma otsinud ja leidnud võimaluse ka tema live-esinemist kuulamas käia ja ta on tõesti elusast peast ka sama sümpaatne kui oma tekstides.)

20181022_214829.jpg

nii et jah, kuigi ilublogjana tulistan ma siinkohal endale jalga, sest päris mitmel teemal ei oska ma iial midagi öelda rohkem ega paremini kui Sali Hughes seda juba öelnud on, siis ikkagi… selle raha eest see raamat lihtsalt tuleb hankida, te ei kahetse.

(aa, ja kui te küsite, et kas see eesti keeles tõesti lugeda sünnib, siis – ohverdasin end teie nimel, hankisin ja kontrollisin üle. jaa! tõlge on hea, toimetatud on korralikult, ühtegi tobedat viga pole silma jäänud ja mõned leitud eestikeelsed terminid kavatsen ise otsustavalt kasutusele võtta. pindkuivus, siit ma tulen!)

no escape from reality

Matemaatika õhtuõpikMatemaatika õhtuõpik by Juhan Aru

My rating: 4 of 5 stars

näe, selgub, et kaks kuud võttis mul selle raamatu läbitöötamine – võtsin pealkirja sõna-sõnalt ja lugesin seda ainult õhtuti voodis enne magamajäämist. (peab ütlema, et mu unerežiimiga tegi see imet. üldse ei ole igav raamat, aga siiski, ei olnud mingit öösel kella kaheni ülevalolemist, et “ainult üks peatükk veel, ma tahan teada, mis juhtub!”)

midagi päris uut ma sellest raamatust vist ei õppinud… aa, Kochi lumehelves kuskil lõpulehekülgedel, vot sellega polnud tõesti enne kohtunud! Rubriiki “hästiunustatud vana” läksid vektor- ja skalaarkorrutis – nii see, et nad üldse olemas olid, kui see, mis neil vahet on. ja pole kindel, kas keskkoolis nende füüsikalisest sisust räägiti, aga kardetavasti hiljemalt ülikoolis ikka. mul on elus juhtunud olema ainult head ja väga head matemaatikaõpetajad, nii et mind tõesti on raske üllatada nii sisu kui esitusega.

20181020_181522.jpgesitusest rääkidest on õhtuõpiku autorid teinud täitsa tubli tööd – igav igatahes ei ole ja hirmus ei ole ja kõik on (noh, vähemalt sellele, kes seda kõike esimest korda ei kuule) suudetud teha arusaadavaks. siiski… lisaks suurepärastele õpetajatele olen elus sattunud ka suurepäraste populaarteaduslike matemaatikaraamatute peale ja sellele, kes on Hajameelse Teaduste Magistri najal üles kasvanud, on lihtsalt sõbraliku hääletooni ja nunnude illustratsioonidega raske erilist muljet avaldada. Kus on seiklused ja avastusretked ja arendavad arutelud? Kus on tark Oleg ja püüdlik Nullike ja eelkõige geeniusest Üheke? Ja mis peamine, mida selle kõige taustal söödi ja miks ei haugata vahepeal ustav Pontu?

20181020_190606.jpgjah, noh, see ei ole aus võrdlus, aga lõpuks ma ei suutnud ära oodata, millal õhtuõpikuga lõpule jõuan ja Magistri-lood riiulist välja kaevata saan, et kontrollida, kas ma nüüd lõpuks ometi olen targem vähemalt Olegist, kui mitte Ühekesest.

View all my reviews

ladvad kõrgel üleval kuid maa sees juured

The Lady's Guide to Petticoats and Piracy (Montague Siblings #2)The Lady’s Guide to Petticoats and Piracy by Mackenzi Lee

My rating: 5 of 5 stars

oojaa. mulle meeldis täitsa hästi juba selle sarja eelmine raamat, kus 18. sajandi seiklusloos olid läbivaks teemaks geisuhted ja rassism. siiski ei suutnud ma tolle loo puhul minajutustajaga just päriselt suhestuda (ja vist ei aidanud kaasa ka see, et kuulasin audioraamatuna ja aegajalt kadus järg veidi käest).

teises osas tegutseb aga esimese peategelase õde ja siit saab kätte täislaksu feminismi. nagu Monty, pole ka Felicity iseenesest ülemäära sümpaatne tegelane; ega neil muidugi polegi kerge elu olnud (poor little rich kids) ja kui ühe toimetulekumehhanismiks on alkoholism ja juhuseks, siis teine on läinud nohikluse ja okkalisuse teed. raamatu käigus siiski isiksuse areng toimub ja Felicity tundub lõpuks ka täitsa tore tüdruk.

Bechdeli testi seatud lati ületab see raamat kõrge kaarega, sest nimede, lugude ja iseloomuga naispeategelasi on lausa kolm ja neil on suurem osa aega väga palju tähtsamaid asju teha ja arutada kui meestest vestelda. no ikka sellel tasemel tähtsamaid, et läbi Euroopa postitõllaga põgeneda või piraadilaeval kahureid laadida või sinnakanti. (mulle hakkas juba tunduma, et suht ebarealistlikul moel ei maini ükski neiu ühtegi poissi kuni raamatu lõpuni, aga siis ikkagi korraks juhtus, whew. paraku ei olnud kellelgi tol hetkel aega talle öelda, et see poiss on juba õnnelikus suhtes ühe teise poisiga, vt ka: eelmine raamat.)

ja KUI neil parajasti jääb paar hingetõmbehetke vestluse jaoks, siis on teemaks enamasti just see, kuidas jõuda naisena eneseteostuseni selles ühiskonnas, kuhu nad sündinud on. Felicity internaliseeritud misogüünia saab kenasti õhust tühjaks lastud ja jõutakse jälle sellele järeldusele, mille ma kunagi juba Frances Hardinge “Lie Tree”-st leidsin: sa võid ju arvata, et sa ei ole selline nagu teised tüdrukud, aga tõenäoliselt selgub lähemal uurimisel, et teised tüdrukud ka ei ole. ja kleiti kanda ja huuli värvida ei ole ebafeministlik!

tegu pole siiski kuiva traktaadiga naiste õiguste teemal, vaid tempoka seikluslooga kolme tüdruku sõprusest. nii piraadid kui alusseelikud on tähtsal kohal, ja kellele see peaks oluline olema, siis Monty ja Percy leiavad ka aega kohale ilmuda. mõnus lugemine!
Screenshot_20181010-140759_Amazon Kindle (1).jpg
View all my reviews

sind keegi öösse kannab valgel hobusel

Marvel 1602Marvel 1602 by Neil Gaiman

My rating: 5 of 5 stars

selle koomiksi sissejuhatust lugesin ma umbes neli korda (alguses, lõpus ja iga mõne peatüki järel uuesti), sest ma polnud nende ämblik- ja x- ja muude meestega enne kokku puutunud eriti ja kogu aeg pidin järele vaatama, kes on kes. (paljudest meestest polnud isegi kuulnud, mis tegi järelevaatamise protsessi eriti tülikaks, sest nimed ja viited ei töötanud mu jaoks). aga selleks ajaks, kui lõppu jõudsin, hakkasin enamvähem juba aru saama, mis toimub ja kes möllab. abiks oli ka lisatud esimese osa skript, mis seletas mõned tegelased veel konkreetsemalt lahti.

üldse väga tihti juhtub, et koomiksite TP (trade paperback) väljaannetes on lisasisu rohkem ja huvitavamat kui koomiksit ennast. siingi kasutamata jäänud visandid ja kaanekunstniku kommentaarid ja Gaimani enda järelsõna juba eraldi on lugemist väärt.

(toimub see, et kõik Marveli superkangelased jauravad mingi arusaamatuse tõttu ringi Elizabeth I/James I aegses Euroopas. kus nad on arusaadavalt veidi põlu all, sest valitsev religioon – ja inkvisitsioon – ei kiida sellist jama heaks. lisaks ähvardab maailmalõpp. aga õnneks on tegelastel olemas võimekus probleemid jõudumööda ära lahendada; isegi liiga palju verd ei lenda selle käigus.)

ega ma nüüd ei lähe kõiki neid superkangelasi nende originaalmaailmadest üles otsima, aga see 17. sajandisse paigutatud täheparaad sobis mulle ülihästi ja vast läheb edaspidises elus mõni koomiksiviide selle võrra rohkem kohale jälle. hästiveedetud aeg (ehkki mul ei õnnestunud 1602-t lugeda Gaimani nõuande kohaselt ei onnis, paadis ega majakatusel).

väga ilusasti joonistatud on see kõik ka.

20181017_095928.jpg

View all my reviews

võibolla pahad on hoopis head

The Girl with the Red Balloon (The Balloonmakers, #1)The Girl with the Red Balloon by Katherine Locke

My rating: 4 of 5 stars

mul ei olnud üldse plaanis praegu järjekordset YA raamatut ette võtta, aga seda reklaamiti Overdrive’i esilehel kui suure ühislugemise raamatut ja anti ilma järjekorrata, nii et ma mõtlesin, et vaatan korra. ja no oli nii huvitav küll, et lugesin hooga lõpuni.

omaette meisterlik juba see, et lugu toimub põhiosas 1988. aastal Ida-Berliinis, aga diversity on 2018. aastale kohane, esindatud on eri rassid, religioonid, rahvused, seksuaalsed sättumused ja üleloomulikud võimed. lisaks veel tagasivaated holokaustile ja juba läks pisut liialegi see asi. moraal samas oli tugev ja lugu üsna liigutav.

ma üldiselt jään nukraks nende raamatulõppude juures, kus armunutepaari jäävad lahutama terved maailmad ja ajastud (vt ka maailma kõige kurvema lõpuga teos, Pullmani “His Dark Materials” sari). seekord mitte nii väga, ei tea, kas olen vanas eas kalestunud või oli asi ikkagi selles, et karakterid ei ole õhupalliraamatus väga põhjalikult välja arendatud ja mulle jäi selgusetuks, mida täpselt noored teineteises leidsid peale selle, et mõlemad olid ilmselgelt väga ilusad. seega oli tunne, et küllap nad saavad varsti üle.

lisaks häiris mind Ellie juures erakordselt tugevalt, et kogemata ajareisile sattununa ei märkinud ta kordagi, et oleks oma perekonnast puudust tundnud või isegi mõelnud, kas keegi ta pärast ka muretseb. ainsad asjad 21. sajandist, mis ta soovinimekirjas äramärkimist leidsid, olid internet, mobiiltelefon ja parima sõbranna seltsis küünte lakkimine… mis on teismelise kohta mõistetavad kired, aga siiski, muidu oli ta kirjutatud üsnagi empaatiliseks ja intelligentseks nooreks inimeseks, nii et halloo, ema peale oleks võinud ka korraks mõelda?

Kai puhul ei saanud ma terve raamatu jooksul üle lihtsalt asjaolust, et mul õnnestus lugeda teist raamatut järjest, kus ühe peategelase nimi on Kai :) leidsin roma poisi ja Nähtamatu Raamatukogu draakoni vahel rohkem sarnasusi, kui autorid neile vbla kirjutanud olid.

suure ühislugemise foorumis käisin ka korra luuramas pärast raamatu lõpetamist, palju huvitavat seal polnud (teos on mõeldud vist keskmisele ja vanemale koolieale), aga sain hea vihje, et esimene peatükk tasub uuesti üle lugeda, kui loole konkreetsemat lõppu soovid. noh, ma tegelt mõtlesin, kui ma seda esimest peatükki esimest korda lugesin, et ok, see on vist tähtis koht. aga selleks ajaks, kui viimaseni jõudsin, oli kuldkalal muidugi meelest läinud, nii et jah. püss ei ole lavale niisama toodud.

the girl with the red balloon.png
View all my reviews

ja mu saatjaks saab su kurvalt vaikiv hääl

CirceCirce by Madeline Miller

My rating: 5 of 5 stars

olin lapsena suur vanakreeka muistendite austaja, nii et Circe oli üks tore lugemine juba sellepärast, et seal olid kõik mu lemmiktegelased ühes loos koos (mõned neist pärast selle versiooni läbilugemist enam mitte nii suured lemmikud, khmAthenakhm).

tegelt on see täiega tõsine raamat, korralik ilukirjandus, mitte nagu see tilulilu, mida ma enamasti loen. jah, tuttavate lugude ümberjutustus, aga seekord negatiivse naiskõrvaltegelase vaatepunktist, kust tasapisi selgub, mis ja miks tegelikult (hehe) juhtus – kuidas ikkagi oli selle meeste sigadeks nõidumisega? puhas feminism ja #metoo on see kõik muidugi, olge hoiatatud.

minuga miskipärast rääkis ses loos enim see, kuidas läbi pika elu oli naisel mitu suurt armastust, ei piirdutud üheainsaga. oh, ja siis kirjeldus raskest sünnitusest ja lapse talumatust imikueast ja kuidas lõpuks selgus, mis selle põhjuseks oli – efektne.

aga jah, selline hästikirjutatud pärisraamat. tahtsin seda vahetult pärast lõpetamist 4-ga hinnata (“really liked it”), aga vahepeal olen paar päeva seedinud ja siiski, “it was amazing” ja “kõik peaksid seda raamatut lugema, KÕIK”.

20181001_1854311.jpg

View all my reviews