maha tülpimus tuimus ja pelgus

mul ei olnud üldse plaanis hooaja lõpus endale tsiklivarustust juurde ostma hakata. aga läksin messile niisama vaatama, mis uut, ja selgus, et moodi on tulnud – wait for it – tsikliriided, mis näevad välja ja tunduvad seljas nagu päris riided.

naine, nõrkus on su nimi.

DSC02408

kollase tagi ostsin spst, et meeldis, kattuvus tsikli värviga on juhuslik.

tagist nokkisin muidugi kohe kaitsmed välja ja kannan seda linnarahva rõõmuks niisama. sest jah, mul ei olnud otseselt vaja uut sõidujakki, aga mul oli hullult vaja üht korralikku nahktagi! linnarahvas hindab mu pingutust ja komplimente saan nii tuttavatelt kui võhivõõrastelt.

DSC02443.JPG

tagi: MotoGirl Valerie Yellow Leather Jacket, püksid: MotoGirl Moto Ribbed Leggings

saapad on ka megamugavad ja võib juhtuda, et kannan neidki lähiajal lihtsalt niisama ilu pärast.

DSC02439.JPG

saapad: TCX Lady Blend Waterproof

aga varustuse testimise ettekäändel käisin esimest korda elus detsembrikuus tsikliga sõitmas täna ja väga ok oli. soe pesu ja kaitsmesärk alla (no maiviitsinud neid kaitsmeid tagasi toppima hakata ühe sõidu jaoks, küll ma kevadel panen) ja +10C juures täitsa paras, ehkki peab tunnistama, et vana goretex-jope peab kiirteetuult ikkagi veidi paremini kinni.

tervitustega
teie kliimapõgenik

the thing about things is that they can start meaning things nobody actually said

üks lugu lõppevast aastast, mis tuleks ära rääkida, et ei jääks rääkimata: kuidas ma Amanda Palmeri ninja gigil käisin.

mida ma üldse tean Amanda Palmerist. lugesin omal ajal ta raamatut (The Art of Asking), mis mulle üsna hästi meeldis ja meelde jäi; ja ta on pidevalt kuidagi mu vaatevälja servas kuskil olemas, sest mul on teatavasti obsessioon ta abikaasa suhtes. nii et eks ma ikka üldiselt tean, kes ja kus AP on ja mida asjadest üldjoontes arvab… aga ma polnud ta muusikat vist kunagi kuulanud, kuni tal varakevadel uus album välja tuli ja arvustajad selle üksmeelselt ta seni parimaks kiitsid. siis sai uudishimu minust võitu, maksin korralikult raha ära (ma ütlesin, mul on meeles, mis ta kirjutas seal raamatus!) ja asusin huviga kuulama.

nomaitea, see olin ikka veider kogemus. nii veider, et kirjutasin raadiosse ja küsisin, et mida paganat.

(minu jaoks on Popkulturistid endiselt podcast, aga ma tean, et see on päriselt raadiosaade kuskil rahvusringhäälingus, nii et kuigi ma just ei saatnud postkaarti aadressil Tallinn 200100 Lomonossovi 21, vaid kõigest e-maili, siis ma ikkagi väidan, et kirjutasin raadiosse.)

anyway, kirjutasin Popkulturistidele ja… ma ei osanud isegi küsida mitte midagi. palusin nõu, et mida ma siis nüüd arvama peaks sellest kõigest. popkultuurimajaka suunanäitu.

sain Jimi käest kena vastuse, kus ta lubas, et nad teevad küll saate AP-st, aga alles sügisel, sest kavatsevad Ivoga ise Antwerpenisse tema live-esinemist kuulama minna. no niikaua, mõtlesin, kannatan küll. Jim küsis muidugi täpsustava küsimuse ka:

Millest su kõhklused muidu tulenevad? Lugude teemadest, muusikast või millestki kolmandast?

vastasin:

teemad on väga head! tekstid on suurepärased, võtsin lugesin kõik kohe eraldi läbi. muusika on ka väga tore, kuni ainult instrumentaalosa kuulata (need lugudevahelised vahepalad eriti). aga… see kahel-kolmel toonil ülimonotoonne leelutamine vokaali osas? mis värk sellega on? miks seal meloodiat ei ole ja kas ma olen ainus, kellel see närvid absoluutselt seest sööb? kas kuningas on alasti või ei ole (albumikaant vaadates veits tobe küsimus muidugi)?

nojah, ja sinnapaiku see arutelu meil jäi, sügist ootama.

ja siis ühtäkki, ühel suvalisel juulikuu kolmapäevahommikul rullisin hajameelselt Twitterit ja Neil, nagu ta vahel teeb, retweetis midagi AP-lt ja… nägin otse-eetris ära, kuidas korraldub üks ninja gig. Amanda oli nimelt just Londonis maandunud ja pakkus enne jetlagiga voodisse varisemist välja, et kui keegi leiab sobiva pinna, siis võiks õhtul peo teha. et valitagu koht ja tuldagu kohale ja toodagu muusikainstrumente kaasa ja kui kellelgi oleks talle laenata õmblusnõela, siis seda oleks ka hullult vaja.

ja kuna tööpäeva lõpuks oli selgunud aadress, kuhu minna, ja see oli üks pubi Camdenis, mis jäi suures plaanis mulle koduteele nagunii, ja mul ei olnud tolleks õhtuks muid plaane, siis ma muidugi läksin vaatama, millega see kõik lõppeb.

20190717_181305 (1).jpg

siit pole aru saada, aga Amanda seisab piljardilauast tehtud lava peal

ja noh. väga okei pidu oli! tuba oli rahvast täis, instrumente toodi, õmblusnõel toodi ka, leidus vabatahtlikke soojendus/külalisesinejaid (kõik tegid samas stiilis muusikat nagu AP ise), laulmisest rohkem toimus niisama lugude rääkimist, AP saatis end ukulelel ja… ma sain kõigest aru. ses mõttes, et mul ei tekkinud seal hetkekski küsimust “miks see muusika selline on”. mitte et ta oleks olnud kuidagi teistsugune kui plaadil, aga selles kontekstis… it made all the sense in the world.

ma ei oska seda kõike kuidagi paremini sõnadesse panna, aga õnneks on sügis käes ja meil on olemas lubatud suunanäit popkultuurimajakalt. palun, siit saate kuulata täielikult AP-le pühendatud Popkulturistide osa, kus kogu see teema põhjalikult lahti seletatakse.

kui nüüd keegi, kes ka enne pole proovinud, tahaks kuulata ühtainsat Amanda Palmeri laulu, siis minu lemmik on vist “Voicemail to Jill“.

PS ma ei tea, kas minu pildilt siin on aru saada, ma ise pole piltidelt ega videotest seda kunagi ära näinud, aga AP on üle mõistuse ilus naine!

i’m gonna be the man who wakes up next to you

ma ei hakka tegema seda blogijate riietusmeemi, sest enamusele neile küsimustest pole mul vastuseid. (kui nädalavahetusel tsikliilma on, siis vbla tuleb selle asemel üks OOTD-postitus, aga seda ei tea ette, nii et ärge hinge kinni hoidke, eks.)

aga. kuidas on võimalik, et küsimusele “mitu paari jalanõusid sul on?” tulevad vastused a la “kuus” või “alla kümne”?

rulluisud. tavalised uisud. lumelauasaapad. matkasaapad. tsiklisaapad. uued tsiklisaapad. ronimissussid. balletisussid. ja ma pole veel jõudnud isegi kummikute ja plätudeni, rääkimata siis neist jalanõudest, millega päriselt lähengi hommikul uksest välja ja tööle või trenni või randa.

mitte et ma oleks sel aastal kordagi ronimas või balletis või uisutamas käinud, aga eelmisel aastal käisin ja järgmisel vast lähen jälle.

20160510_111828.jpg

klassikaline “puhkava inimese varbad” vaade Snowdoni tipust. mul on tegelt ammu uusi matkasaapaid vaja.

you’ll forget the sun in his jealous sky

kuna mul ei ole sel aastal enam plaanis siit saarelt lahkuda, võib selles osas alustada aastakokkuvõttega.

aastal 2018 tegin ma 20 lennureisi ja lendasin selle käigus 41 lennukiga (ma olen otselendude kuninganna. londonist muidugi saabki enamvähem igale poole ilma ümber istumata lennata). see muidugi näitab, et olen tähtis, hõivatud ja üsna jõukas… aga planeedi seisukohalt pole siin midagi uhkustamiväärset. seega seadsin endale 2019. aastal salaja veidi nagu eesmärgiks seda arvu vähendada, samas elukvaliteedis järele andmata.

selle aasta skoor on 13 reisi, 28 lendu – parem, eks?

ja peab ütlema, et kõige suuremat rahuldust ja rõõmu on mulle pakkunud need neli reisi, mille teised inimesed, sh vana mina, oleks ilmselt teinud lennukiga, aga ma nägin natuke vaeva ja:

  • käisime Prantsuse Alpides suusareisil Eurostari suusarongiga – jah, kaks päeva oma puhkusest veetsime rongis (sõit Londonist Bourg St Maurice’i võtab umbes 8 tundi), aga täiesti uskumatu, kui mugav see kõik oli, pagasi ja linnatranspordi ja kõige osas. ja ma ei tea, miks ma ei peaks tahtma oma puhkust alustada ja lõpetada terve päeva rahuliku raamatulugemisega.
20190323_091214

lõpp-peatus suusalifti jalamil. mõnus sõbralik nägu on sel rongil.

  • kui Euroopa Eestlaste Koori kevadine laululaager toimus Strasbourgis, kus ta enne pole kunagi toimunud, ja selgus, et seal praktiliselt pole lennujaama, siis vaatasin igaks juhuks thetrainline.com-i, kust ma ostan kõik oma Suurbritannia-sisesed rongipiletid, ja selgus, et väga lihtne on sealt hankida ka rahvusvahelisi. niisiis, Eurostariga Pariisi, seal jalutuskäik Gare du Nordist Gare l’Esti ja kohalik kiirrong. tagasiteel olin juba nii osav Pariisis ümberistuja, et suutsin seal ka imehea lõunasöögi süüa. ainus planeerimisviga sel reisil oli liiga väheste raamatute kaasavõtmine, aga see-eest sain Eurotunnelis (seal pole mobiililevi) laulupeo noodid nii põhjalikult läbi töötatud, et juulis laululaval neid vaja ei läinudki.
  • olles oma mõtlemise sellest kastist välja murdnud, käisin rongiga (seekord Brüsseli ja Kölni kaudu) ka sügiseses Bonni laululaagris. teised globaalsed eestlased ei suutnud uskuda, kui kiiresti ja odavalt on võimalik rongiga Londonist Bonni sõita – mingi viis tundi ja viiskend eurot ots. (lennukiga on see alati olnud üsna aja- ja rahamahukas ettevõtmine, sest Bonnis pole ka lennujaama ja kuigi Ryanair lendab Kölni odavalt, siis tuleb ikka auto ka juurde rentida.)
  • aga siis vahepeal suvel tegime lõpuks teoks oma ammuplaanitud tsiklireisi Iirimaale – ja kuigi Iirimaal muidugi mõned lennujaamad on, siis tundus ikkagi toredam sõita omaenda tsikliga Walesi ja sealt praamiga Iirimaale. ei tea just, kas Greta Thunberg selle projektiga päriselt rahule oleks jäänud, sest fossiilkütuseid tankisime kaks nädalat ikka iga päev… aga igatahes ei lisandunud selle käigus mu kontole ühtegi lennumiili ega turvakontrolliminutit. ja väga kena oli seal Iirimaal, ma mõni päev räägin sellest ehk pikemalt.

ma ei tea veel, mis ma 2020. aastal täpsemalt teen oma eluga, aga jaanuari Strasbourgi laululaagri rongipiletid ostsin just praegu ära. ja eks neid laevu ka siit ikka… läheb. igatahes püüan edaspidigi oma valikutele rakendada “mida Greta teeks?”-filtrit, sest ausalt öeldes on mul lennukitest ja lennujaamadest tohutu tüdimus peal.