ma ei hakka tegema seda blogijate riietusmeemi, sest enamusele neile küsimustest pole mul vastuseid. (kui nädalavahetusel tsikliilma on, siis vbla tuleb selle asemel üks OOTD-postitus, aga seda ei tea ette, nii et ärge hinge kinni hoidke, eks.)
aga. kuidas on võimalik, et küsimusele “mitu paari jalanõusid sul on?” tulevad vastused a la “kuus” või “alla kümne”?
rulluisud. tavalised uisud. lumelauasaapad. matkasaapad. tsiklisaapad. uued tsiklisaapad. ronimissussid. balletisussid. ja ma pole veel jõudnud isegi kummikute ja plätudeni, rääkimata siis neist jalanõudest, millega päriselt lähengi hommikul uksest välja ja tööle või trenni või randa.
mitte et ma oleks sel aastal kordagi ronimas või balletis või uisutamas käinud, aga eelmisel aastal käisin ja järgmisel vast lähen jälle.
klassikaline “puhkava inimese varbad” vaade Snowdoni tipust. mul on tegelt ammu uusi matkasaapaid vaja.
Kõik meist ei saa lubada (ja on juba harjunud ka, et nii on, jalanõusid ju laenutatakse koos suuskadega või liuväljapiletiga nt?) iga hobi jaoks eraldi jalatseid hankida.
Eriti kui see ei ole kindel 2x nädalas hobi, vaid “tuleb ette – ei tule ette”.
eks ma olengi iga paari hankinud aegadel, kui seda läks parajasti 2x nädalas vaja ja oli juba mõttekam osta (laenutus ka maksab). iseasi, kas nüüd päris iga asja puhul on veel lootust, et jälle tarvis läheb. (ära anda uisud, Tallinnas, plastmassist saapad, number umbes 40.)