kuna mul ei ole sel aastal enam plaanis siit saarelt lahkuda, võib selles osas alustada aastakokkuvõttega.
aastal 2018 tegin ma 20 lennureisi ja lendasin selle käigus 41 lennukiga (ma olen otselendude kuninganna. londonist muidugi saabki enamvähem igale poole ilma ümber istumata lennata). see muidugi näitab, et olen tähtis, hõivatud ja üsna jõukas… aga planeedi seisukohalt pole siin midagi uhkustamiväärset. seega seadsin endale 2019. aastal salaja veidi nagu eesmärgiks seda arvu vähendada, samas elukvaliteedis järele andmata.
selle aasta skoor on 13 reisi, 28 lendu – parem, eks?
ja peab ütlema, et kõige suuremat rahuldust ja rõõmu on mulle pakkunud need neli reisi, mille teised inimesed, sh vana mina, oleks ilmselt teinud lennukiga, aga ma nägin natuke vaeva ja:
- käisime Prantsuse Alpides suusareisil Eurostari suusarongiga – jah, kaks päeva oma puhkusest veetsime rongis (sõit Londonist Bourg St Maurice’i võtab umbes 8 tundi), aga täiesti uskumatu, kui mugav see kõik oli, pagasi ja linnatranspordi ja kõige osas. ja ma ei tea, miks ma ei peaks tahtma oma puhkust alustada ja lõpetada terve päeva rahuliku raamatulugemisega.
- kui Euroopa Eestlaste Koori kevadine laululaager toimus Strasbourgis, kus ta enne pole kunagi toimunud, ja selgus, et seal praktiliselt pole lennujaama, siis vaatasin igaks juhuks thetrainline.com-i, kust ma ostan kõik oma Suurbritannia-sisesed rongipiletid, ja selgus, et väga lihtne on sealt hankida ka rahvusvahelisi. niisiis, Eurostariga Pariisi, seal jalutuskäik Gare du Nordist Gare l’Esti ja kohalik kiirrong. tagasiteel olin juba nii osav Pariisis ümberistuja, et suutsin seal ka imehea lõunasöögi süüa. ainus planeerimisviga sel reisil oli liiga väheste raamatute kaasavõtmine, aga see-eest sain Eurotunnelis (seal pole mobiililevi) laulupeo noodid nii põhjalikult läbi töötatud, et juulis laululaval neid vaja ei läinudki.
- olles oma mõtlemise sellest kastist välja murdnud, käisin rongiga (seekord Brüsseli ja Kölni kaudu) ka sügiseses Bonni laululaagris. teised globaalsed eestlased ei suutnud uskuda, kui kiiresti ja odavalt on võimalik rongiga Londonist Bonni sõita – mingi viis tundi ja viiskend eurot ots. (lennukiga on see alati olnud üsna aja- ja rahamahukas ettevõtmine, sest Bonnis pole ka lennujaama ja kuigi Ryanair lendab Kölni odavalt, siis tuleb ikka auto ka juurde rentida.)
- aga siis vahepeal suvel tegime lõpuks teoks oma ammuplaanitud tsiklireisi Iirimaale – ja kuigi Iirimaal muidugi mõned lennujaamad on, siis tundus ikkagi toredam sõita omaenda tsikliga Walesi ja sealt praamiga Iirimaale. ei tea just, kas Greta Thunberg selle projektiga päriselt rahule oleks jäänud, sest fossiilkütuseid tankisime kaks nädalat ikka iga päev… aga igatahes ei lisandunud selle käigus mu kontole ühtegi lennumiili ega turvakontrolliminutit. ja väga kena oli seal Iirimaal, ma mõni päev räägin sellest ehk pikemalt.
ma ei tea veel, mis ma 2020. aastal täpsemalt teen oma eluga, aga jaanuari Strasbourgi laululaagri rongipiletid ostsin just praegu ära. ja eks neid laevu ka siit ikka… läheb. igatahes püüan edaspidigi oma valikutele rakendada “mida Greta teeks?”-filtrit, sest ausalt öeldes on mul lennukitest ja lennujaamadest tohutu tüdimus peal.
whatever 
Kadedaks teeb. Eestist on reeglina isegi nii lähedale nagu Poola lennukiga palju kergem pääseda kui rongiga ja mõnikord isegi odavam. Asjalik rongiliiklus algabki alles Poolast, Kaunasest läheb rong Poola ainult nädalavahetusel ja esmaspäeva hommikul; ja sinna Kaunasesse pääseks omakorda ainult õudse kombineerimisega ja kokkuvõttes läheks Poola tervenisti rongiga minnes aega vist umbes nädal, sest ka Läti ja Leedu vahet käivad rongid ainult paar päeva nädalas ja need päevad ei pruugi selle Kaunasest väljuva rongiga klappida.
Ükskord uurisin isegi, et ega järsku Riiast laevaga mingisse Poola sadamasse ei saa, siis läheks rongiga edasi. Ja vat ei saa. Saksamaale saab (mitte küll Riiast, vaid Liepajast), aga Poola mitte. Tallinnast pole mõtet lootagi.