if you stay by my side we can rule the world

mul on endal tunne, et ma iga natukese aja tagant teen postituse selle kohta, milliseid podcaste ma kuulan ja teistelegi soovitaksin. aga sukeldusin siin otsinguga arhiivisügavustesse ja selgub, et eelmine selline postitus on aastast 2014 ja üle-eelmine aastast 2007. iga seitsme aasta tagant ei ole tegelikult eriti tihti. (linkima ma isegi ei hakka, sest neid 2007. a. asju pole ilmselt enam olemaski ja 2014. aastal kiitsin Peeter Helmet, keda hetkel enam väga kiita ei soovi.)

ja kuna mult viimaste nädalate jooksul on ausalt kaks korda podcastisoovitusi küsitud, siis on vast paras hetk praeguse aja lemmikud ette lugeda.

kuulamiseks kasutan Androidi Pocket Casts äppi

ingliskeelsed:

  • Freakonomics ja Radiolab – ma nimetan neid alati ühes lauses, sest ma ei tee neil väga vahet, st üks räägib käitumisökonoomikast (“käitumuslik majandusteadus”, lugesin hiljuti ühest intervjuust, ma ei tea, mis on tegelikult hea või õige eestikeelne vaste behavioural economicsile) ja teine pigem teadusest ja tehnoloogiast, aga lõpuks on ikka nii, et kui ma mingit imelikku asja tean, siis ma kuulsin seda ühest või teisest ja ei täpselt, kummast. mõlemad on üliprofessionaalselt tehtud ja produtseeritud ja väga harva satub nii igav teema, mille vahele jätan (enamasti siis, kui väga USA poliitika või spordi keskseks kisub). absoluutsed klassikud, mida kuulan juba üle 10 aasta.
  • People I (Mostly) Admire – Freakonomicsi üsna värske spin-off, Steven Levitt intervjueerib… endavalitud inimesi. selle teeb lahedaks nii inimeste valik (enamusest pole ma elus enne kuulnud, aga nii põnevad), teemade valik kui see, et Levittit ennast on ka päris palju sees, nii et tekib vestlusi-vaidlusi.
  • Fitness Hacks – seda teeb üks personaaltreener, keda ma muudes kanalites ka jälgin, ja tegu on minu jaoks pigem selliste väikeste inspiratsioonisüstidega kui mingi väga tõsise trenninõuga. head lühikesed osad – kümmekond minutit – ja kuigi n-ö põlve otsas tehtud (ei mingit Radiolabiga võrreldavat produktsiooni), siis korralikult ette valmistatud. mulle meeldib, kui inimene, kes teistele ilma slaide näitamata on otsustanud mingeid kolme- või viiepunktilisi nimekirju ette kanda, suudab seda nii teha, et struktuur on selge ja lõpuks midagi meelde ka jääb.
  • Word of the Day – Merriam-Websteri sõnaraamatu päeva sõna, samuti väga lühike (1-2 minutit) ja konkreetne. võetakse üks ingliskeelne sõna (tihti selline, mida ma tõesti pole enne kuulnudki) ja käiakse läbi kirjapilt, tähendus, kasutusviisid ja veidi etümoloogiat/ajalugu. kaks minutit päevas mul ikka keeleõppimiseks on!
  • Skincare School – mu lemmikilublogija, keemia doktorikraadiga Michelle (Lab Muffin), osaleb 12-osalises nahahoolduse teemalises saatesarjas, loomulikult ma kuulan selle ära. ma ei ole ühtegi teist väga head ilupodcasti leidnudki, Sali Hughes natuke aega tegi üht, aga see lõppes ruttu ära. kui kellelgi on soovitusi, jagage.

eestikeelsed:

  • Ööülikool. see on ses mõttes veteran, et ainus mu 14 aasta taguses podcastisissekandes mainitu, mis on jätkuvalt mu nimekirjas ja ei kao sealt kuhugi. seitsme aasta eest kurtsin, et kisub esoteerikarohkeks nagu, aga nüüd on ses mõttes jälle korras, et teemad ja esinejad on pigem asjalikud või siis puhas rahvakultuur, mulle sobivad mõlemad variandid.
  • Müstiline Venemaa – ka absoluutne klassika. selle osas ma uutele huvilistele soovitan alati, et sobrage arhiivis ja otsige pealkirjade järgi huvitavamaid teemasid või teemaplokke, ei ole mingit mõtet end ainult vanimate või ainult uusimate osadega piirata. ise ma olen seal arhiivi nüüd nii põhjalikult läbi tuulanud, et kuulan tõesti peaaegu reaalajas, praegu oleme kuskil Hruštšovi aegades. aga mu läbi aegade lemmikplokk oli “Stalin ja kirjanikud” ja siis kunagi ammustel aegadel oli väga lahedaid saateid vene söögist ja kõrtsidest ja sellistest asjadest, ja tsaariperekonna igapäevaelust näiteks.
  • Loetud ja kirjutatud – Vikerraadio kirjandussaade, ma väga pikalt pole seda kuulanud veel, aga huvitavad külalised ja asjalikud saatejuhid mu meelest.
    (vahemärkus: kui te nüüd vaatate, et kus need podcastid siin on, need on kõik tavalised raadiosaated ju, siis… jah, eesti kraamist ma tõesti eelistan raadio jaoks tehtud sisu, sest see on kõvasti professionaalsem. mul on tunne, et eesti podcasterid ei ole veel päriselt aru saanud, et kõik, mis sülg suhu toob, ei pea eetrisse minema, ja et nii saate etteplaneerimine kui tagantjärele toimetamine on ka protsessi vajalikud osad. ma ei taha kuulda saatejuhtide omavahelisi arutelusid teemal “millest me rääkida võiksime?” või “kas peaks ära lõpetama või on sul veel aega?” või mingit niisama omavahelist lollitamist!)
  • Regilaulu podcast – seda vist raadios küll ei mängita, aga selle kohta ülalolev kriitika ei käi. väga korralikult ja konkreetselt tehtud asi – üks regilaul (üsna pikk, nagu nad käivad) ja siis sinna juurde asjatundlik selgitus-kommentaar, et mis tuu laul tähendas. mu kõige värskem leid podcasti-maailmast ja täiesti vaimustav siiamaani.
  • Popkulturistid – yup, teie poole vaatan, mehed, kui ütlen, et raadio jaoks tegite paremini. mulle iseneesest meeldivad nii saatejuhid kui teemad (muusika, koomiksid, filmid, arvutimängud – igasugused sellised asjad, millest ma muidu üldse mitte midagi ei teaks), aga vahel läheb ikka lihtsalt jauramiseks. pean tunnistama, et ma küll olen selle saate toetaja Patreonis, aga pole kordagi kuulanud patroonidele mõeldud lisasaadet, sest selleks ajaks, kui põhisaade läbi saab, on mul võhm täiega otsas ja tükk aega ei taha neid kutte enam kuulda. mitte et ma arvaks, et Jim ja Ivo siia lugema satuvad, aga minu arvates võiksid nad teha saateid tihemini, regulaarsemalt ja LÜHEMALT. ja patroonidele kinkigu mingi vimpel või nokamüts veel pikema jutu asemel.
  • Be 1st – teine süüdlane selles, miks ma eesti podcastidesse väga ei usu. pooleteise- kuni kahetunnised osad, boože moi, kellel see aeg? mulle jällegi idee nagu meeldib (inspireerivad eesti inimesed räägivad oma kogemustest, harjumustest ja mõttemaailmast), aga regulaarselt ma seda ei kuula, valin saatekülaliste järgi vahel mõne osa.

seitsme aasta pärast siis uus nimekiri. head kuulamist.

and feelin’ good was good enough for me

täpselt kümme kuud pärast esimese lockdowni algust, sügaval kolmanda lockdowni ajal (vist. mul on järjepidamine veits sassi läinud tegelikult, aga oli vist nii, et esimene lõppes jaanipäeva paiku, teine kestis kogu novembrikuu ja kolmas algas uue aasta alguses ja pole veel läbi?) otsustasin, et aeg on endale sisse seada kodukontor.

võib ju küsida, et mis kontorit töötul inimesel vaja on, ja ega tükk aega ei olnudki. kevade ja suve ja pool sügist lõbustasin end aias rapsides ja köögis möllates ja voodi peal päikeselaigus raamatuid lugedes päris hästi ära. aga siis läksid ilmad kehvaks, väljas enam nii palju ei viitsinud olla ja lisaks avastasin, et tööintervjuusid näiteks on magamistoast ebamugav ja köögilaua tagant puha võimatu teha.

kui kunagi eelmisel kevadel puhtteoreetiliselt mõtlesin selle peale, et kuhu siin korteris oleks võimalik üks kirjutuslaud juurde paigutada, siis tulid pähe ainult elutoas ja magamistoas mööbli ümbertõstmise variandid. sest rohkem tube meil ju ei ole. aga siis vastasin ajaviiteks ühele sotsiaalmeedias jagatud küsitlusele, mida ühel arhitektuuridoktorandil oma teadustööks vaja oli, ja kuna aega oli mul ju palju, siis olin nõus lisaks ka intervjuu andma. selle jaoks omakorda küsis doktorant, kas mul me korteri plaani on (teemaks oli Londoni kodude planeering ja 21. sajandi inimeste ruumikasutus neis kodudes) ja kui mul polnud, siis pakkus aadressi põhjal ise ühe välja. see oli täpselt meie kodu, ainult et 1) peegelpildis ja 2) see ruum köögi ja vannitoa vahel, mida meie kutsusime “tagaruumiks”, oli seal märgitud kui “kontor”.

see avastus lõbustas mind esialgu kõvasti, sest mismõttes kontor? see on kolikamber, vannitoaesine ruum, kust läheb uks aeda ja kus me hoiame jalgrattaid ja lumelauda, kummikuid ja grillsütt ja aiatööriistu ja muid tööriistu ja põrandapesuämbreid ja triikimislauda ja tsiklivarustust ja kodukeemiat ja hantleid ja sangpommi ja šampoone ja hambaharju, peseme ja kuivatame pesu ja laeme sõidukite akusid, ja vähemalt mina pesen siin ka hambaid ja kreemitan nägu, sest vannituba on nii ahistavalt pisike. kontorit see kõik küll ei meenuta.

how it started. päevavalguses ei taibanud muidugi pilti teha enne, kui kõik juba teisiti oli.

samas jälle, kui see idee juba välja käidud oli… miks mitte. tegu ei ole tegelikult mingi pimeda konku, vaid majapidamise kõige päiksepoolsema ja seega tegelikult valgusküllasema toaga – aken on suur ja avaneb otse aeda. kirjutuslauda pole vaja osta, sest tööpind on tegelikult olemas, me lihtsalt kasutasime seda riiulina seni. ja palju siis ühe tooli ja läpaka jaoks tegelikult ruumi vaja on.

ühesõnaga, jaanuariks oli status quo mu põhjalikult ära tüüdanud ja hakkasin koristama. peika ostis materjale ja ehitas mõned riiulid siiasamma tagaruumi ja mõned esikusse. mina ostsin ühe seinariiuli igasuguste kreemide ja seerumite jaoks ja Ikeast baaripuki nimelise tooli, mis osutus tööpinna kõrgusega ideaalselt sobivaks. peika ostis mingi asja, mis lõpuks ometi tekitas korteri siinpoolsesse otsa töötava wifi-signaali. rohkem… vist ei ostnud keegi midagi.

how it’s going

nii et kuidagi läks nii, et ilma uut maja hankimata või korruseid juurde ehitamata on mul nüüd… kodukontor. või täpsemalt muidugi kuur-kontor-buduaar – siin on endiselt üks jalgratas ja üks lumelaud, kummikud ja aiatööriistad ja kodukeemia ja sangpomm, noh, saate aru küll, kogu see nimekiri. endiselt pesen ma siin hambaid ja teostan igasuguseid salapäraseid ilublogijarituaale, endiselt kuivab siin pesu ja raudselt tuleb varsti mingi tsikliaku ka jälle (nb, mitte minu tsikli oma! see saab suurepäraselt endaga hakkama seal, kus ta koht on. tsikli küljes). kui veebruari alguses mitmepäevane külmalaine oli, tõin siiasamma arvuti kõrvale oma usla, sest sellise ilmaga hea peremees kompostiussi õue ei aja (tegelt ka kartsin, et külmuvad läbi. enne õue tagasiviimist soojustasin neil maja ära, seda pidanuks muidugi juba sügisel tegema). aknalaual vohavad spinat, koriander ja lillherned, varsti hakkan tomatit külvama.

müstilisel kombel ei jäänud selle projekti raames ka mujal ruumi vähemaks – vastupidi, magamistoa riidekappi ja elutoa raamaturiiulitesse tekkis seda isegi juurde; esimest korda maailma ajaloos on kõik majapidamises leiduvad kuus paari tsiklikindaid samas sahtlis; ja esmakordselt on kodus nii palju tühja põrandapinda ühes kohas koos, et saan ilma mööblit liigutamata joogamati maha laotada ja sihtotstarbeliselt kasutada. isegi need hantlid, kui nad niiviisi kogu aeg silma all on, tulevad vahel mängu. kontor-võimla aknast näen iga päev, kuidas tärkab mu aed (ja ta tärkab mõnuga, sest panin sügisel hästi palju lillesibulaid maha. lumikellukesed juba lõpetavad, krookused on täies õies, nartsissid puhkevad kohe) ja mis linnud söögimajas käivad (rasvatihased ja punarinnad, aga kõrgemal puu otsas oli eile suur-kirjurähn!) jah, töötu inimese elu ei ole sugugi igav ja oma tuba on selle elamiseks täiesti hädavajalik.

a room of one’s own

aga samas jällegi… kogu selle joogatamise, kreemitamise, ussipoputamise, lilleimetlemise ja linnumääramise vahepeale lülitasin arvuti uude wifisse ümber, valisin paar töökuulutust välja, saatsin paar CV-d, tegin neli videointervjuud (protip: jäta lumelaud nurkapidi kaadrisse ja kõik saavad kohe aru, kui lahe kolleeg sa oleks) ja… uuest nädalast lähen ühte kohta tööle.