and feelin’ good was good enough for me

täpselt kümme kuud pärast esimese lockdowni algust, sügaval kolmanda lockdowni ajal (vist. mul on järjepidamine veits sassi läinud tegelikult, aga oli vist nii, et esimene lõppes jaanipäeva paiku, teine kestis kogu novembrikuu ja kolmas algas uue aasta alguses ja pole veel läbi?) otsustasin, et aeg on endale sisse seada kodukontor.

võib ju küsida, et mis kontorit töötul inimesel vaja on, ja ega tükk aega ei olnudki. kevade ja suve ja pool sügist lõbustasin end aias rapsides ja köögis möllates ja voodi peal päikeselaigus raamatuid lugedes päris hästi ära. aga siis läksid ilmad kehvaks, väljas enam nii palju ei viitsinud olla ja lisaks avastasin, et tööintervjuusid näiteks on magamistoast ebamugav ja köögilaua tagant puha võimatu teha.

kui kunagi eelmisel kevadel puhtteoreetiliselt mõtlesin selle peale, et kuhu siin korteris oleks võimalik üks kirjutuslaud juurde paigutada, siis tulid pähe ainult elutoas ja magamistoas mööbli ümbertõstmise variandid. sest rohkem tube meil ju ei ole. aga siis vastasin ajaviiteks ühele sotsiaalmeedias jagatud küsitlusele, mida ühel arhitektuuridoktorandil oma teadustööks vaja oli, ja kuna aega oli mul ju palju, siis olin nõus lisaks ka intervjuu andma. selle jaoks omakorda küsis doktorant, kas mul me korteri plaani on (teemaks oli Londoni kodude planeering ja 21. sajandi inimeste ruumikasutus neis kodudes) ja kui mul polnud, siis pakkus aadressi põhjal ise ühe välja. see oli täpselt meie kodu, ainult et 1) peegelpildis ja 2) see ruum köögi ja vannitoa vahel, mida meie kutsusime “tagaruumiks”, oli seal märgitud kui “kontor”.

see avastus lõbustas mind esialgu kõvasti, sest mismõttes kontor? see on kolikamber, vannitoaesine ruum, kust läheb uks aeda ja kus me hoiame jalgrattaid ja lumelauda, kummikuid ja grillsütt ja aiatööriistu ja muid tööriistu ja põrandapesuämbreid ja triikimislauda ja tsiklivarustust ja kodukeemiat ja hantleid ja sangpommi ja šampoone ja hambaharju, peseme ja kuivatame pesu ja laeme sõidukite akusid, ja vähemalt mina pesen siin ka hambaid ja kreemitan nägu, sest vannituba on nii ahistavalt pisike. kontorit see kõik küll ei meenuta.

how it started. päevavalguses ei taibanud muidugi pilti teha enne, kui kõik juba teisiti oli.

samas jälle, kui see idee juba välja käidud oli… miks mitte. tegu ei ole tegelikult mingi pimeda konku, vaid majapidamise kõige päiksepoolsema ja seega tegelikult valgusküllasema toaga – aken on suur ja avaneb otse aeda. kirjutuslauda pole vaja osta, sest tööpind on tegelikult olemas, me lihtsalt kasutasime seda riiulina seni. ja palju siis ühe tooli ja läpaka jaoks tegelikult ruumi vaja on.

ühesõnaga, jaanuariks oli status quo mu põhjalikult ära tüüdanud ja hakkasin koristama. peika ostis materjale ja ehitas mõned riiulid siiasamma tagaruumi ja mõned esikusse. mina ostsin ühe seinariiuli igasuguste kreemide ja seerumite jaoks ja Ikeast baaripuki nimelise tooli, mis osutus tööpinna kõrgusega ideaalselt sobivaks. peika ostis mingi asja, mis lõpuks ometi tekitas korteri siinpoolsesse otsa töötava wifi-signaali. rohkem… vist ei ostnud keegi midagi.

how it’s going

nii et kuidagi läks nii, et ilma uut maja hankimata või korruseid juurde ehitamata on mul nüüd… kodukontor. või täpsemalt muidugi kuur-kontor-buduaar – siin on endiselt üks jalgratas ja üks lumelaud, kummikud ja aiatööriistad ja kodukeemia ja sangpomm, noh, saate aru küll, kogu see nimekiri. endiselt pesen ma siin hambaid ja teostan igasuguseid salapäraseid ilublogijarituaale, endiselt kuivab siin pesu ja raudselt tuleb varsti mingi tsikliaku ka jälle (nb, mitte minu tsikli oma! see saab suurepäraselt endaga hakkama seal, kus ta koht on. tsikli küljes). kui veebruari alguses mitmepäevane külmalaine oli, tõin siiasamma arvuti kõrvale oma usla, sest sellise ilmaga hea peremees kompostiussi õue ei aja (tegelt ka kartsin, et külmuvad läbi. enne õue tagasiviimist soojustasin neil maja ära, seda pidanuks muidugi juba sügisel tegema). aknalaual vohavad spinat, koriander ja lillherned, varsti hakkan tomatit külvama.

müstilisel kombel ei jäänud selle projekti raames ka mujal ruumi vähemaks – vastupidi, magamistoa riidekappi ja elutoa raamaturiiulitesse tekkis seda isegi juurde; esimest korda maailma ajaloos on kõik majapidamises leiduvad kuus paari tsiklikindaid samas sahtlis; ja esmakordselt on kodus nii palju tühja põrandapinda ühes kohas koos, et saan ilma mööblit liigutamata joogamati maha laotada ja sihtotstarbeliselt kasutada. isegi need hantlid, kui nad niiviisi kogu aeg silma all on, tulevad vahel mängu. kontor-võimla aknast näen iga päev, kuidas tärkab mu aed (ja ta tärkab mõnuga, sest panin sügisel hästi palju lillesibulaid maha. lumikellukesed juba lõpetavad, krookused on täies õies, nartsissid puhkevad kohe) ja mis linnud söögimajas käivad (rasvatihased ja punarinnad, aga kõrgemal puu otsas oli eile suur-kirjurähn!) jah, töötu inimese elu ei ole sugugi igav ja oma tuba on selle elamiseks täiesti hädavajalik.

a room of one’s own

aga samas jällegi… kogu selle joogatamise, kreemitamise, ussipoputamise, lilleimetlemise ja linnumääramise vahepeale lülitasin arvuti uude wifisse ümber, valisin paar töökuulutust välja, saatsin paar CV-d, tegin neli videointervjuud (protip: jäta lumelaud nurkapidi kaadrisse ja kõik saavad kohe aru, kui lahe kolleeg sa oleks) ja… uuest nädalast lähen ühte kohta tööle.

One thought on “and feelin’ good was good enough for me”

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: