meie linn on linnulaat ja meie oleme linnud

mul on nüüd selline elu, et kaks korda nädalas käin tehases tööl. tähendab, töö ise on ikka nagu ta mul on, põhiosas kontoritöö, aga see kontor on tehases ja tehas omakorda sellises Londoni servas, kuhu ma muidu elus iial ei satuks, sest seal on ainult… tehased. ja laod ja sellised asjad.

paras elumuutus ses mõttes, et senised Londoni-töökohad on mul kõik ikkagi olnud kesklinna klaasist kontorihoonetes, kodust rattaga 30-40 minutit sõita, tee peal ohtralt kohvikuid ja poode ja muud suurlinna glamuuri.

nüüd näeb hommikune tööleminek välja nii: kella veerand kaheksa paiku tõstan oma kokkupandava elektrijalgratta kodukontori laua kõrvalt õue, lappan ta sõiduasendisse ja kiman rongijaama. sõit ise võtab umbes 5 minutit, aga jaamas tuleb ratas läbi väravate manööverdada, perroonile tassida ja kokku tagasi klapitada, et sellega rongile lubataks. nii et uksest oleks hea väljuda umbes 10 min enne rongi väljumist.

rongi all mõtlen siinkohal Londoni ühistranspordi osa nimega overground – piletisüsteemi ja osasid jaamu jagatakse metroo ehk undergroundi ehk tube’iga, aga raudtee ise jookseb, nagu nimigi ütleb, põhiliselt maa peal. Kui metrooliinid hargnevad pigem linna keskelt igasse suunda laiali, siis overgroundi omad ühendavad välimisi punkte omavahel otse ja viivad mõnes suunas üsna tükk maad linnast välja ka. eesti keeles ma ütleks selle asja kohta “linnalähirong”. aga lihtsalt “rong” käib kah. räägin sellest nii pikalt, sest rong ei ole varem kunagi mu igapäevarutiini osa olnud ja see on nii uus ja teistmoodi.

rongis püüan istekoha leida – see on mu pooleteise töölkäimiskuu jooksul iga nädalaga järjest keerukamaks muutunud, nature is healing, commuters are back – ja nokin Duolingos kõmri keele harjutusi teha. mulle meeldib see rong metroost rohkem mitmel põhjusel, üks olulisimaid kindlasti see, et ta sõidab õigemas suunas, aga vähetähtis pole ka asjaolu, et kogu aeg on telefonilevi ja päike paistab aknast sisse. (ja siis on veel teoreetiline võimalus poolel teel rongist maha hüpata ja Hampstead Heathil ujumas käia, aga sellest pikemalt siis/juhul, kui ma selle kunagi tõesti ette võtta viitsin.)

täpselt poole tunni pärast lähen rongist maha, voldin ratta jälle sõiduasendisse ja veeretan-tassin läbi uskumatult suure ja keeruka Willesden Junctioni jaama. mind närib tunne, et sealt väljasaamiseks peab leiduma mingi lihtsam viis kui see, mida mina kasutan, aga kõigi nende perroonide, treppide, sildade ja tunnelite vahel kaob mu suunataju ja olen täiesti abitu.

siis veedan paar minutit liikluses, tuhisedes kõigist ummikusseisjatest vasakult mööda, ja keeran tänavalt maha kanali äärde. täpsemalt on tegu Grand Union Canali Paddingtoni haruga.

kanaliäär on selline, nagu nad siin ikka on – kunagi hobuste jaoks mõeldud towpath on nüüd jalakäijatele ja jalgratturitele käiguteeks. kella kaheksa ajal hommikul liiguvad seal põhiliselt teised minusugused tööle- ja kooliminejaid (lastega peresid on päris palju, nii jala kui ratastel), sekka mõned tervisejooksjad ka. kesklinnalähedasemate kanaliservadega võrreldes on rahvast igatahes vähem ja see on hea, siis ma saan seal elektri jõul kohati päris kiirelt tuhiseda. aga on kitsamaid kohti, kus vastutulijast või eesminejast kiiresti mööduda ei saa ja vahel peab keegi suisa seisma jääma. ma olen avastanud, et mu enda päeva teeb väga palju toredamaks see, kui ma jalakäijate läheduses hoo maha võtan, endast kaugelt kellaga märku annan (väga mõnusa maheda häälega kell on sel rattal muide) ja iga kellaandmise kohta vähemalt korra “aitäh” ütlen. seni pole veel kordagi juhtunud, et “thanksid” ja “sorryd” enne töölejõudmist otsa saaks! ja mul on nii hea kiirendus, et vahepeal pidurdada pole ka kahju.

vaated on seal kanali ääres nii ja naa – on täielikku tööstusmaastikku (vt ka: tehased ja laod), paistab elu- ja kontorihooneid, on päris pirakas ja maaliline golfiväljak, on niisama võsa ja mingeid rohealasid ja vahepeal on mõned kanalipaadid ja üks pubi. kohvikuid ei ole üldse :( igal juhul enamus aega on pigem looduses kui linnas sõitmise tunne. tean juba täpselt, kus puu otsas elavad kormoranid (või no ma ei tea, kas kormoran elab puu otsas, aga nad istuvad seal ladvas ja lehvitavad tiibu igatahes), kuskandis on luiged ja kus haned (mõlemaid veidi umbusaldan, kui nad väga tee ligi on, sest… mine isahane tea). paar korda olen haigrut näinud, nüüd alati hoian tema suhtes silmi lahti, nii kena lind! laukudel ehk vesikanadel on praegu pojad, kena mustad karvapallid. ja esindatud on ka roheliste jalgade ja puna-kollase nokaga moorhen, kelle eestikeelne nimi EI ole rabakana, nagu võiks arvata, vaid tait, ja ma ei saa seda nime kasutada, sest ma ei oska seda käänata.

võsa ja kormoran oma puu otsas
samas viibime siiski linnas
siin ka elab inimesi. ja niiviisi saab ratta ilma toeta püsti seisma panna.

paaris kohas on tee peale loobitud tööstuslikus koguses (tehased ja laod?) saia- või köögiviljajäänuseid, ilmselt teistele inimestele meeldivad ka linnud ja nad toidavad neid. minu arust seal käivad küll söömas põhiliselt tuvid, kormoran hoiab igatahes eemale. ükspäev mõtlesin järjekordsest söögijäätmekuhjast möödudes, et kas see mitte hoopis rotte ei meelita. järgmisel hommikul sain näha, et tuvimaffial on olukord kontrolli all…

toiduvarga surnukeha on kõigile hoiatuseks demonstratiivselt vedelema jäetud

natuke vähem kui 30 minuti pärast olen läbinud natuke vähem kui 10 km. viimased minutid kanalist tehaseni on üsna tüütud, sest valida on liikluseeskirjade kohased manöövrid tohutu hulga kaubaautode vahel (vt ka: tehased ja laod) või täiesti illegaalne sõit kõnniteel. ma valin viimase, aga jällegi jalakäijatega arvestades ja eks ta üks nõkerdamine ole.

lükkan ratta uksest sisse, klapin kokku ja leian talle rattaparklas sobiva riiuli (kui eeldan, et päeva jooksul midagi testida pole vaja, siis panen ukse ligi, kui on vaja, siis viin rivi teise otsa), aku panen vajadusel akulaadimisseinale laadima. kell on selleks ajaks midagi poole ja kolmveerand üheksa vahel, uksest ukseni tund ja kakskümmend minutit (35 min rattal, 30 min rongis ja ülejäänud aeg läheb igasuguste üleminekute peale ära).

jalgrattatehase jalgrattaparkla

olen proovinud seda vahemaad läbida ka otsast otsani elektrirattaga (1:45), mootorrattaga (50 min kuni tund) ja ühistranspordiga (ka umbes 1:20) ja see ratta ja rongi kombinatsioon on igatahes kõige rahuldustpakkuvam. liikuda ja värsket õhku saab, linde näeb ja telefonis rullimise jaoks jääb ka aega keeleõpe edeneb mühinal.

see ratas, muide, ei peaks minu poolest üldse elektriga olema, ja ma täitsa huviga prooviks tavalise Bromptoniga ka sama marsruuti läbida, aga maailmas valitseb praegu selline jalgrattadefitsiit, et isegi jalgrattatehase töötaja ei saa ametisõidukit väga valida (ja mul on elektrikat testimiseks nagunii vaja). salamisi ma unistan küll, et ühel päeval ostan endale udukerge titaanist kokkuka ja hakkan hoopis seda rongijaamade treppidest üles-alla tassima. näeb, mis saab sellega.