kandke maha see planeet enam kaasa ma ei tee

olen viimase pooleteise aasta jooksul jõudnud päris palju kordi mõelda, et koroona-schmoroona, mis seal ikka, kui nakatungi – kui hull ta ikka olla saab. üheski riskigrupis ma pole ja küllap jään ellu.

elus ma kahtlemata olen, aga nädal pärast seda, kui endal ametlikult sümptomid diagnoosisin ja positiivse testi andsin, pean küll nentima, et mõnus ka ei ole ja et pigem ei soovitaks.

seejuures tõesti… ei ole väga hull. jah, maitsemeele kadu on tüütu, aga samas mitte just elumuutev (erilist salenemist pole toimunud, sest isegi kui toit kuidagi ei maitse, siis mis siin kodus olles muud ikka teha kui iga natukese aja tagant midagi süüa?) ja pealegi on magus, soolane, hapu, kibe, terav ja umami kõik täiesti alles (protip: grillitud tomatid maitsevad peaaegu nagu päris). igal hommikul peavaluga ärgata on tüütu, aga erinevalt migreenist ja muudest pärispeavaludest, mis mind läbi elu on kimbutanud, läheb see praegune valu kahe tassi kohvi abil üle (kui sel kohvil veel maitse ka oleks, oleks elu lill). ma pole isegi ühtegi valuvaigistit võtnud.

ja palavikku mul ka pole, nädala eest õige veidi oli, aga mitte “kõrge palavik”, mis isegi koroonasümptomina arvesse läheks, vaid selline… kolmkümmend seitse koma paar. köha ei ole. hingamisraskusi ei ole.

aga hea olla ka ei ole. mida päev edasi, seda rohkem on lihtsalt uimane ja väsinud ja tüdinud olla. miski ei huvita, midagi ei taha, midagi ei viitsi, midagi ei jaksa. alguses ma arvasin, et see on lihtsalt sellest, et see lõputu kodusolemine teeb uimaseks (ma olin terve pika nädala oma nakatunuga-kokkupuutumise-järgses isolatsioonis, enne kui enesetunne hakkas viitama, et see ei olnudki valehäire, ja homme saab täis nädal haigeolemist sinna otsa)… aga järjest vähem on järel seda entusiasmi, et küll läheks õue, kui tohiks. ei, aitäh. kuhugi ma ei viitsi minna. hea, kui aia õhtul kastetud saan.

kõik raamatud on igavad. töö on igav. internet on ka igav. see, et väljas on juulikuu ja et kuumalaine jõudis ka meieni, ei huvita üldse.

seda, kust ma nakkuse sain, ei tea ega oska arvata ka – ilmselt ühistranspordist, sest pole kuulda olnud, et meil tööl teisi haigeid oleks. mujal ma eriti käinud pole. esimese AZ vaktsiini sain mais, teine oli planeeritud eelmisse nädalasse ja jäi siis muidugi tegemata, sest selleks ajaks olin juba isolatsioonis. eks vist tuleb rõõmu tunda sellest, et niigi läks ja et põdemine on poolvaktsineerituna ikkagi üsna kerge. aga ikkagi – ei soovita.