täna aegus mu Hampstead Heathi ujumiskohtade aastapilet, nii et aeg teha kokkuvõtteid.
käisin 12 kuu jooksul Heathil ujumas 123 korda, mis teeb ühe korra hinnaks 1.83 naela. selle eesmärgi, et peab ära tasuma, loen igal juhul täidetuks.
kõige paremad ujumiskuud olid september, oktoober ja november. novembris ujusin 17 korda. kõige vähem jõudsin ujuma juulis (4x) ja augustis (5x), aga jaanuar (6x), veebruar (7x) ja aprill (6x) ei saanud ka ülemäära tihedad.
kolmest võimalikult ujumiskohast üllatuslikult kõige vähem käisin segatiigis, sest see pandi minu jaoks veidi ootamatult talvekuudel avalikkusele kinni. ujuma lubati ainult klubiliikmeid ja klubiliikmeks saab kandideerida ainult juhul, kui oled enne ka läbi talve ujunud. daamide tiigis käisin rohkem kui lidos, sest mulle lihtsalt meeldib seal rohkem. (muide, lubasin juba aasta eest teile lido pilti ja tegin selle ära ka, lihtsalt postitada unustasin, nii et panen nüüd siia:

daamide tiigi juures pilti teha ei tohi, mis on ka üks põhjuseid, miks mulle seal rohkem meeldib. hea salajane.)
vesi oli kõige külmematel hetkedel, jaanuari lõpus, 4 kraadi Celsiuse järgi. paaril hommikul oli jääkirme ka tiigi peal. aga kõige külmem vesi, kus sel talvel ujusin, oli ikkagi Nõmme spordikeskuse basseinis, ja edetabeli järgmine Noblessneri sadamas. õnneks eestlane ehitab kõigisse sellistesse kohtadesse sauna. briti avaveeujujatel aga on kindel veendumus, et soe dušš või saun pärast külmas vees käimist on ebavajalik, ebatervislik ja võimalik, et isegi eluohtlik. selline kultuurierinevus.
kuskil oktoobris hankisin endale neopreenist sokid. novembris hankisin paksemast neopreenist sokid ja detsembris kindad ka. nendega ujusin märtsi lõpuni. alla 10-kraadises vees hakkas sõrmedel ja varvastel ikka nii külm, et ilma normaalselt ujuda ei saanud, ainult sisse kasta, ja nii ma kah ei viitsinud.
septembris ostsin endale ühelt õuespordimessilt täieliku impulssostuna uue trikoo, mis kulus talve jooksul vägagi ära, sest külma ja niiske ilmaga läheb meil siin pesu kuivamiseks kaks-kolm päeva vähemalt. (need paksemad neopreensokid olidki kogu aeg veidi märjad ja kippusid seetõttu haisema minema ausalt öeldes.) kogu aeg üks trikoo tilkus kuskil ja teine oli enamvähem kandmiskõlblik. ausalt, kui veel tihemini ujuks, oleks kolme vaja.
samalt messilt sama impulsiivselt ostsin ka välitingimustesse mõeldud ujumisprillid ja harjutasin nendega oma varasügisestel lido-päevadel kohusetundlikult korralikku ujumist, seda, kus hingatakse vette. aga jällegi alla 10-kraadisesse vette ei olnud enam suurt tahtmist nina toppida. päriselt normaalse ujumistehnika omandamine mingi treeneri abil on mu to-do nimekirjas juba ammu, aga ma pole selleni kuidagi jõudnud, sest need treenerid tegutsevad mingite klooritatud basseinide läheduses ja sinna mind nii tohutult ei kisugi enam. tiikides ja jäävees ujun vanamuti stiilis konna, pea veest väljas; pimedatel talvehommikutel panin vetelpäästjate palvel vahepeal isegi neoonrohelise mütsi pähe, et mind kenasti näha oleks. täitsa mõnus oli, kui kõrvad soojas olid.
igasuguse logistika optimeerimise rongijaamade järgi lõpetasin ära üsna varakult. rattaga on kodust ujuma pool tundi ja lisasin selle otsa lihtsalt kas hommikusele tööleminekuteele (ehk siis enne hommikusööki pool tundi rattasõitu, karastav suplus, veerand tundi rongisõitu, veel pool tundi rattasõitu) või kodusttöötamispäevadel käisin lihtsalt rattaga ära, talvel enamasti keset päeva valgel ajal. kõlab nagu tippsportlase trennirutiin, aga ratas on mul ju elektriga.
noh, ja muidugi on see kõik olnud täiesti imeline. ei tea öelda, kas ujumine on mu keskealise kere kuidagi tugevamaks või tervemaks teinud (kõhnemaks igatahes ei ole:)), aga mõju vaimsele tervisele on olnud täiesti märgatav. eks kaasa aitavad nii looduses viibimine, regulaarne liigutamine kui see, et mingist temperatuurist allapoole on külmas vees viibimine ikka täielik kohalolekuharjutus – mitte mingite mõtete jaoks aega ja energiat ei jää, ainult keha tunnetamine. selline zen tööpäevahommikuti on puhas luksus.
nii et ostsin uue aastapileti muidugi ära ja ausalt öeldes juba ootan oktoobrit, sest praegu on vesi 18 kraadi soe ja see tundub kuidagi… vale :) samas on praegu partidel pojad, keda näeb ujudes hästi lähedalt (oh te nummipallid! nii väiksed ja nii vaprad ja nii tohutult kiired), ja tegelt on päris tore, kui ei pea pärast ujumist panema selga sulevesti ja sulejopet üksteise peale, vaid võib särgiväel minema vändata. nii et küll ma kannatan selle suve kah ära.
Armas aeg, sa oled taliujuja?! Respect.
Mul ei ole midagi ligilähedastki vastu panna (pealegi ei oska ma ujuda), aga ükskord olime mehe sugulastega, kes soojast Californiast pärit, aega veetmas mingis peenes resortis. Seal muidugi bassein, ja ühes grotis jääkülm juga, mille all sai seista. 17 aastane meessugulane pani mulle ette, et võistleme, kes joa all kauem vastu peab, võrdväärsed partnerid ju, tema teada-tuntud macho, mina põhjamaalt pärit. No võistlesime. Macho lahkus joa alt peale esimest minutit ja vahtis hämmastunult, kuidas mina veel hea mitu minutit vastu pidasin :) ‘Mind over matter’ on selle asja nimi minu jaoks.
Hea lugu, Epp :)
Ja K-le respekt minu poolt ka :)
Ja muidugi läksin ma netti tolle daamide tiigi fotosid otsima. :)
K, me oleme jahedate harrastuste asjas vähemalt tasa või siis on sinu võit. Mina ei taliuju, sina ei s__s__a.
Kaur, minu võit on juba spst, et möödunud talvel ma ikkagi korra suusatamas käisin (sealsamas Nõmme spordikeskuses, 2. jaanuaril, vahetult enne ujumist), aga sina ujumas vist mitte? :)
aga kas see kõik minust taliujuja teeb, selles ma ei ole kindel. see on lihtsalt üks asi, mida ma ühel talvel tegin. ei julge lubada, et nüüd eluaeg alati edasi teeksin – ennast tundes pigem arvan, et ei, sest ma leian mingi uue põneva asja, mida ma teha tahan ja mis kogu aja ära võtab mõnda aega. kas ma olen maratonijooksja, baleriin, poksija, koorilaulja, lumelaudur? kas üldse suvel on võimalik olla taliujuja või lumelaudur? oh, need identiteediküsimused on nii keerulised :)
Tanel Padar & The Sun vastavad –
“Iga suusataja
hoiab endas talve.”