mul tegelikult on plaanis juudi kogukonnast lähemalt jutustada, sest kõik küsisid selle kohta, aga ma ei jaksa praegu. ausalt mõni päev seletan.
aga teate, täna nägin esimest korda elus metsikus looduses – või noh, praktilises kasutuses – siinust ja koosinust!
see on ses mõttes märkimisväärne, et ma olen alati matemaatikat väga armastanud ja pole eriti püstitanud küsimust “aga mis sellest praktikas kasu on?” või “millal mul seda elus vaja läheb?” – minu poolest ei peagi olema vaja, kuni on ilus ja huvitav, ja lisaks on kasu suurema osa matemaatika puhul ilmselge. (väikse kõrvalepõikena pean mainima, et siiamaani on jäänud üheks mu elu tipphetkeks see hetk, kui ma sain teada, et kiirendus on kiiruse tuletis! nagu, how cool is that? ok, ma olin siis 16 aastat vana ja üldse kergesti erutuv, aga ikkagi.) aga peab küll tunnistama, et siinust ja koosinust olen umbes 30 aastat pidanud puhtakadeemilisteks kontseptsioonideks, mille praktilise kasutusega ei lootnudki kunagi isiklikult kohtuda. hoidsin lihtsalt südames teadmist, et siinus ruut alfa pluss koosinus ruut alfa võrdub üks, ja sain sellest rasketel hetkedel tuge, aga noh, mul on isegi meieisapalvest elus tuge olnud, see ei tähenda, et ma arvaks, et jumal olemas on või päriselt midagi teeb.
ja siis ühtäkki… täna ühel töökoosolekul tuli välja, et mu jalgratta väändeandur sülitab siinuseid ja koosinusi välja vasakule ja paremale. tõsi, ma ei tea veel, MILLE siinus ja koosinus need on, pluss mulle tekitab veidi muret, et mitte ühtegi täisnurkset kolmnurka ei ole ma väändeanduri läheduses tuvastanud ja ma ei suuda enam meenutada, kuidas – või kas üldse – saavad trigonomeetrilised funktsioonid eksisteerida ilma kolmnurkadeta. aga ma arvan, et ma uurin selle ajaviiteks välja varsti.
mul on ammust ajast komme teha tööl suuremate projektide lõpetamisel tiimile kooki. just teha, sest kuigi ma pole mingi eriline küpsetusguru, tundub mulle aus, et kui teised inimesed kirjutavad valmis tohutu koguse võrdlemisi keerukat tarkvara ja lisaks lepivad mu lõputu norimisega selle osas, kuidas kasutajaliides peab välja nägema ja tekstid (ja tõlked!) veatud olema… võin mina ka natuke vaeva näha. ses mõttes, et midagi ise ära teha, mitte ainult õiendada (mulle makstakse õiendamise eest palka muidu).
saimegi siin siis eelmise nädala alguses ühe tähtsama tarkvarauuenduse valmis ja andsime kasutajatele kätte ja ptüiptüiptüi, keegi pole kurtma tulnud, et ei tööta või ei meeldi. nii et lugesin launchi õnnestunuks ja nimetasin iganädalase projektikoosoleku tähistamiskoosolekuks ümber ja küsisin osalejatelt viisakalt “kas allergiaid või talumatusi on?”
ootamatu vastus tuli veidi ootamatust suunast – bulgaarlasest arendusjuht tunnistas häbelikult, et temal kestab veel kaks nädalat paast (õigeusu ajaarvamise järgi, eks ole) ja loomsed tooted on menüüst väljas.
pean tunnistama, et ma olin hetkeks päris nördinud. võiksin ju olla harjunud, et teiste inimeste jumalad ja nende esitatavad nõudmised üldise populatsiooni moraalile, toitumisele või, maitea, tervisekäitumisele (pandeemia alguskuude lockdown hassiidi juutide kogukonna vahetus naabruses oli… huvitav elamus) mõjutavad mu elu rohkem, kui ükski jumal ühegi ateisti elu mõjutama peaks, aga see, et nüüd pean küpsetama elu esimese vegankoogi, tuli ikkagi ootamatult. ma ei suutnud ette kujutada, et ükski asi, kuhu sisse ei tohi panna võid, mune, vahukoort, kohupiima ega isegi želatiini, saaks maitsev olla.
aga mis seal ikka, natuke aega mossitasin ja natuke kurtsin sõpradele ja põrgatasin ideid ja E pani mulle pähe mõtte mangost ja mõte mangost meeldib mulle igal ajal päris hästi. natuke googeldasin, natuke valisin ja retsepti ma leidsin ja nüüd ma panen selle siia tulevaste põlvede jaoks kirja, sest seda oli tõesti megalihtne teha ja valminud kooke (tegin ühe koju katseks ja teise siis pärast tööleviimiseks) saatis uskumatu menu.
kuumuta ahi 180°C peale, määri koogivorm võiga (jaa, ma ostsin selle jaoks poest veganvõid, selline asi on olemas ja ma ei tea, mida ülejäänud pakiga teha, veel palju seda kooki ilmselt). originaalis on kasutusel suur keeksivorm, mina tegin 23×33 cm kandilises vormis, mis oli täpselt paras.
pane jahu, suhkur, küpsetuspulber, sooda ja sool suurde kaussi ja sega vispliga läbi, nii et klompe ei jääks.
lisa mangopüree, õli (mul oli rapsiõli, aga sulatatud kookosrasvaga võiks ka proovida), vaniljeekstrakst ja laimimahl (mida originaalretseptis polnud, aga ma leidsin ühest teisest väga sarnasest retseptist selle ja lisasin oma teisele koogile ja see sai veel parem kui esimene) ja sega, kuni kuiva jahu enam pole, aga ära üle sega.
vala tainas vormi, tasanda. küpseta umbes 40 minutit, kuni on valmis (katsudes pole vedel ja sissetorgatud tikk jääb kuivaks). kui keeksivormi asemel kasutad madalamat koogivormi, siis hakka 25 min peal kontrollima. mul vist läks umbes 30 minutit sellega.
lase vormis jahtuda.
minul oli vaja oma kooki kaunistada ka, nii et ma rullisin talle martsipanist katte peale, kuhu siis vaba käega vajaliku pildi peale joonistasin. see sobis maitse poolest ka sinna ülihästi.
nii õpin lõpuks jalgratastki joonistama. aga toidufotograafia kursusel pole jätkuvalt käinud.
kook ise sai mõnus mahlakas, aga samas näpu vahelt söödav, hästi ilusat mangovärvi, mangomaitseline ja igatepidi suurepärane. võibolla natuke vähem magus oleks võinud olla minu poolest ja võibolla ma ükskord katsetan vähema suhkruga.
ainus häda selle koogiga on see, et ei seisa üldse. kohe saab otsa! kuigi sellest retseptist saab ikka päris suure koguse teda.
kes sõid, need kiitsid, kes ilma jäid, need kurvastasid, ja üks briti-bulgaaria pere sööb sellist kooki nüüd vist järgmised kaks nädalat, sest paastusõbralikke maiuseid pidi olema üllatavalt raske leida. kuigi, kas paastu mõte ei olegi just selles, et sina ei pea häid asju süüa saama, kannata, patune!?
mõtleks, et ma olen siin blogis rääkinud rotist ja vihmaussidest ja korduvalt lehmadest, aga ma ei ole kunagi rääkinud Scratchist.
Scratch on meie kassnaabrite kass kass, kes kõnnib omapead ja kelle jaoks on kõik kohad ühesugused. me kolisime siia korterisse oktoobris 2013 ja detsembris oli Scratch igatahes juba kohal:
miks on korteri kõige kitsamasse punkti, otse välisukse ette paigutatud tool, ei oska nüüd niiviisi tagantjärele öelda. ja kas meil oli tõesti esikus vaip?
seda, et ta on Scratch, me siis veel ei teadnud, aga kui ta juba mõned aastad oli meid regulaarselt külastanud, kõik silitused sisse nõudnud ja nurrud väljastanud, vahel me diivanil või voodis une täis maganud, aga mitte kunagi mitte midagi söönud, sattusime naabrinaisega vestlema ühest teisest naabruskonda ilmunud kassist (see on ka veel eraldi lugu) ja siis ma küsisin üle, kas must kass on nende oma (on), mis ta nimi on (Scratch) ja kuidas teda pererahva äraolekul toidetakse (tal on kiibiga avanev kassiluuk ja keegi käib ta söögikaussi täitmas). naabrinaine küsis vastu, kas see külastamise ja paitamise asi on meie jaoks okei (on). nii peamegi juba peaaegu 9 aastat kahe pere peale kassi.
Scratchi järgi võib kalendrit õigeks panna – kuigi maja ümbruses näha on teda kogu aeg ja aegajalt nõuab ta häälekalt ka tuppalaskmist, et siis põgusa silitamissessiooni järel lahkuda, võib olla üsna kindel, et kui ta sisse marsib ja pikemaks ajaks magama keerab, on käes koolivaheaeg ja naabripere on kõige täiega ära sõitnud.
reedel oli siinkandis viimane koolipäev enne lihavõttevaheaega. laupäeval korraldasime gaididele sleepoveri. kui ma pühapäeva hommikul kell pool kümme väga unisena koju jõudsin, oli Scratch juba positsiooni sisse võtnud.
selle kuivanud fuksia võiks muidugi mõne elusa taimega asendada, aga elus loom on ka suht okei ju?
praeguseks on päike loojas ja õues külm, nii et viimased tunnid on seis olnud pigem selline:
ma ei salli, kui raamatud riiulis risti teiste peal on, aga no mitte kuhugi ei mahu enam :(
Scratch on maailma kõige lihtsaminihooldatav kass. võibolla ta lülitab oma ainevahetuse meie juurde tulles välja, igatahes pole meil selle kummagi otsaga kunagi mingit pistmist olnud. uksest sisse laseme ta siis, kui ta akna taga selleks soovi avaldab; välja saab ta kassiluugi kaudu, mida ta küll veidi põlastab (ilmselt sellepärast, et see on vanamoodne ja ei avane kiibi peale, vaid seda tuleb ise päris kõvasti nina või käpaga lükata. vt ka: kaevad peileriga nagu lollakas), aga hakkama saab. kui ta pai tahab, siis ta ütleb, ja kui ta ei taha, siis seda ütleb ka, kehakeel on täiesti üheselt loetav. aga üldiselt ta ikkagi käib siin nende paide ja seltskonna pärast – tundub, et talle lihtsalt ei meeldi pikalt üksi olla, samas tüdineb ta aegajalt naabrite kolme lapsega peres käivast lakkamatust trianglist ja tuleb siis ka varjule, kui nad kodus on:) aga siis ta ei jää kunagi kauaks.
teatavasti on musti kasse päris raske pildistada, nii et ega mul väga häid Scratchi-pilte ei olegi eriti varuks. aga ma võin kinnitada, et ta on kõik need aastad püsinud täiesti muutumatu. tõestuseks: need kaks pilti on tehtud kolmeaastase vahega:
juuli 2018juuli 2021
ainus, mis takistab mind järgmisel suvel samasugust pilti tegemast, on asjaolu, et naabrid lammutasid hiljuti maha nii selle müüri kui selle taga oleva oma köögi ja ehitavad asemele midagi… suurt. oleme äraootaval seisukohal, aga kui see peaks hakkama senisest rohkem päevavalgust varjama, võib juhtuda, et meil tuleb kolima hakata. mis oleks muidu ok, aga kardetavasti Scratchi ei anta kaasa :(
aa, aga see teise kassi lugu. ilmus mõne aasta eest mingi noor isane valge-mustakirju elajas me kanti, enam ära ei läinud. naabrilapsed hakkasid teda Penguiniks kutsuma ja meie nende järgi ka. aga ükspäev oli meil siin suurem kassidraama ja ülakorruse naabrilaps andis mu uksekella: “Palun väga vabandust, et segan, aga meie kass Loki on teie õues ja King Henry on katusel ja läheb talle kohe kallale!” noh, lasin Lucia oma köögiukse kaudu õue Lokit püüdma ja samal ajal ristküsitlesin teda ja selgus, et Penguin on juba ammu King Henryks ümber ristitud ja et keegi ei tea, kelle oma ta on, aga pidi ohtlik olema. on teine tõesti üsna jõletuks kõutsiks kasvanud, pean nentima. siiski, huvitav nimevalik.
sellist külaelu elamegi siin suurlinna südames. kompostiussidel muide läheb ka hästi! ja metsmaasikad ja karulauk õitsevad mu aias.
whatever 