i know a place i know a time

eelmisel nädalal oli mul tööl hullumaja ja kuigi vaba reedet ootasin väga, ei leidnud kuidagi aega ega vaimujõudu, et nädalavahetuseks mingi normaalne matkaplaan ette valmistada. mõtlesin kogu aeg, et ostan tavalise rongipileti Lake Districtisse ja siis on rongis mitu tundi aega mõelda, et kuhu ja kuidas seal täpselt. aga selleks ajaks, kui ma neljapäeva õhtul rongipiletiäppi jõudsin, polnud reedeks selle suuna pileteid üldse enam saada.

samas, eks inimesele kulubki rutiinist väljaraputamine vahel ära, nii et tegin seda, mida ammu olin plaaninud teha – otsisin kodus leiduvate Ordnance Survey Explorer kaartide (1:25 000 mõõtkavas kaardid, mis katavad kogu Suurbritannia, matkamiseks väga mõnusad) hulgast välja need, mille olen aegade jooksul optimismihoos kokku ostnud, aga millega pole veel maastikule jõudnud, ja kõrvutasin neid mõnda aega rongipiletiäpiga. nii juhtuski, et ostsin pileti Abergavennysse (kõmri keeles Y Fenni), Walesi (kõmri keeles Cymru), Brecon Beaconsi rahvuspargi (kõmri keeles Parc Cenedlaethol Bannau Brycheiniog) külje alla.

Wales on Londonile poole lähemal kui Lake District, aga aega rongis oma eluvalikute ja -plaanide üle järele mõelda antakse sama palju – umbes kolm tundi. sellepärast ma käingi rongiga Walesis väga harva. (ausalt öeldes võiks käia tihemini, sest väga huvitav oli Newporti (Casnewydd) jaamas ümberistumist oodates valjuhääldist kõiki kõmrikeelseid teadaandeid kuulata ja püüda neist tuttavaid sõnu välja nokkida. põhiliselt õnnestus mul aru saada kellaaegadest ja perrooninumbritest, ehk siis pooleteise aasta keeleõppe tulemusena olen omandanud… arvsõnad. tubli tüdruk!)

Brecon Beaconsi rahvuspark on tuntud põhiliselt mägede poolest – nad ei ole just nii kõrged nagu põhja pool Snowdonias või ka Lake Districtis, aga kõrgemad ikka kui Eestis. ja ma jõudsin neist mägedest päris mitme tippu ka ronida selle nädalavahetuse jooksul… aga kuidagi viitas reisi algusest peale ikkagi kõik hoopis teisele mu lemmikmaastikuobjektile (kui nii võib öelda, vist ei või) – kanalitele.

alustuseks tegin juba rongis plaani alustada matka sellest, et kõndida kanaliserva pidi Abergavennyst Crickhowelli. mitte ainult sellepärast, et Duolingo on mulle väga põhjalikult selgeks teinud, et Abergavenny lähedal on kanal (mae camlas ger Y Fenni) ja et igasugustesse kohtadesse saab minna või neist tulla mööda kanali äärt (ar hyd y gamlas), aga tahtsin päriselt ka Crickhowelli minna ja kaarti vaadates tundus see väga mõistlik ja mitte liigselt kontimurdev plaan. paraku läks see plaan mitte isegi luhta, aga täiesti konkreetselt meelest niipea, kui Abergavenny jaamas rongist maha tulles silmapiiril Sugar Loafi nimelist mäge nägin. ta lihtsalt näeb selline välja, et täiesti võimatu on mitte hakata kohe tema poole ja tema otsa ronima.

Sugar Loaf siis, kui ma juba tükk aega olin ta otsa roninud. kuidas sa ei lähe sellesse tippu.

nojah, ja seal Sugar Loafi tipus olin ma juba poolel teel Crickhowelli ja kanalist samas üsna kaugel. Crickhowellis omakorda, kui ma sinna järgmisel hommikul ükskord kohale jõudsin, tegin teoks ammuse plaani ja ronisin hoopis Table Mountaini otsa. Table Mountain ei ole alloleval pildil mitte see suur lame tipp paremas servas, vaid väga väike, aga ka lame… nublu sellest veidi vasakul mäenõlval. vist peab zoomima, et näha.

vaade Sugar Loafilt Pen Cerrig-Calchi ja Table Mountaini suunas

ja iseenesestmõistetavalt, kui ma juba Table Mountainil olin, läksin sealt edasi Pen Cerrig-Calchile ja sealt omakorda tegin ära terve ringi ümber Grwyne Fechani oru. see oli kõik kohutavalt tore, aga päris pikk jalutuskäik (ma arvan, et kõndisin sel päeval kokku üle 40 km) ja andke andeks, aga kuulasin selle kõrvale telefonist audioraamatut, milleks oli… “Kolm meest paadis, koerast rääkimata.” sest see oli e-raamatukogus parajasti vabalt saadaval ja ma polnud seda enne lugenud.

ma tean, ma tean, mis matkaja see on, kes ei naudi iga oma meelega ümbrust, vaid paneb klapid pähe ja kuulab mingit hoopis oma asja? mul oli piinlik küll. isegi sellisel määral, et kui keegi vastu tuli, panin raamatu pausi peale ja peitsin klapid taskusse ja tegin hoolega näo, et kuulan lõokesi ja tuult ja seda, kuidas aeg voolab ja mäed vananevad. aga… kas ma ütlesin, et mul oli nädal otsa tööl hullumaja? lihtsalt ei saanud pead muidu mõtetest tühjaks kui pidin kuulama, kuidas 19. sajandi noored mehed paadiga Thamesi mööda paarutasid, lüüsidega mässasid ja paati köiega vedasid.

sellise leebed on need Breconi mäed. kõik pildil paistvad harjad ja tipud tallasin läbi

kui lõpuks oma laagriplatsile tagasi jõudsin, olin rampväsinud ja näljane, aga mis põhiline, telefoni aku oli üsna tühi. õnneks oli kämpingu kõrval suurepärane pubi, kus suutsin leida laua otse pistikupesa kõrval ja sõin oma fish&chipsi erakordselt aeglaselt ja väärikalt. seejärel limpsisin sama väärikalt umbes tund aega 0.3l-st Corona Cerot (jaaaa! olemas on alkovaba Corona õlu, miks keegi mulle ei ole helistanud selle asjus? maitseb täpselt nagu päris!) ja lehitsesin pubi aknalaualt leitud mahukat raamatut, mis rääkis… kanalitest, paatidest, lüüsidest, briti tööstuspärandist, natuke isegi kolmest mehest paadis, koerast rääkimata, ja muuhulgas mainis ka, et kui inimene esimest korda elus kanaliretkele läheb, siis Monmouthshire & Brecon kanal, eriti Abergavenny kandis, oleks selle jaoks päris hea kohavalik.

ma olen kanaliretkel tegelikult käinud küll (juhtumisi küll Põhja-Walesis, mitte lõunas) ja üldse täidavad kanalid mu päevi ühel või teisel moel juba kümme aastat, sest ega Londonis pole ka eriti võimalik (või vajalik) nii elada, et mõne äärde ei satu. aga ikkagi tundus see järjekordse märgina, sest mul oli vaja Abergavennysse tagasi rongi peale saada ja kui välja arvata veel kord üle Sugar Loafi ronimine, siis ei leidunudki kaardil justkui paremat viisi sinna jaama jõuda kui just see raamatus soovitatud kanalilõik.

ja kui ma sinna kanali äärde siis hommikul kohale jõudsin… siis tundus see ausalt nagu kojujõudmine. mägedest paremad on küll ainult mäed, aga see hetk:

vaade Gilwerni sillalt

ja pärast seda eelmist 40-kilomeetrist päeva mägedes oli mul ikka jube hea meel, et mingid 18. sajandi insenerid olid võtnud vaevaks selle kanali niiviisi kenasti mööda samakõrgusjoont valmis mõõta ja ehitada. kui vaja, on tehtud kurv, kui vaja, akvedukt, kui vaja, lõigatud mäest läbi. vesi seisab paigal ja ei voola, veorajal (näete, kuidas oli kasu vanaaegse audioraamatu kuulamisest? sain teada, kuidas eesti keeles “towpath” on) patseerija ei pea oma jalgu mingite tõusude ja langustega vaevama. nagu oli kirjas siia-sinna paigutatud (väga huvitavate) infotahvlite servas: testimony to human endeavour. täpselt!

cymeradwyaeth i ymdrech dyn

selles mõttes oli kanaliraamatu autoril õigus, et üsna lühikese jupi peale, mingi 5 km vast, oli neil seal ohtralt tööstusajalugu pakkuda. mulle meeldisid eriti need “enne” pildid, mis “pärast” vaadete juurde olid paigutatud.

ja isegi kui parajasti ei püüdnud mõne akvedukti või tõstesilla tööpõhimõttest aru saada, oli lihtsalt hästi kena kõndida.

maailmapärand, tuleb välja.

Abergavennysse jõudsin liiga vara. rongini oli veel kõvasti aega ja kanalit polnud üldse piisavalt nautida saanud veel. ja siis jäi see rong veel hiljaks ka ja ühel hetkel arvutasin välja, et ma oleks võinud sedasama veorada mööda vabalt Newporti välja kõndida ja see oleks olnud palju toredam elamus kui kolm peatust kohaliku rongiga pluss kõik need tunnid rongi ootamist.

nii et nüüd on mul vist järgmiseks Walesi-matkaks plaan olemas. Newportist Breconisse on 67 km. ja ainult kuus lüüsi, ja ma tegelikult töötava lüüsi nägemise nimel olen valmis mäest üles ka minema.