Kuu: august 2022

mul on ikka hinge peal see küsimus, mida mult mu matkapiltide kontekstis on küsitud rohkem kui üks või kaks korda: kuidas nii, et Inglismaal üldse metsa ei ole?

eelkõige on ta mul hinge peal sellepärast, et… sama hästi võiksite küsida, miks pole Inglismaal moodsa kunsti muuseume, Amazoni hiigelladusid või laste mänguväljakuid. on ikka, aga 1) kui ma matkale lähen, siis ma valin üsna hoolega koha, kus neid konkreetseid asju ei ole, 2) kui nad mulle ikka juhtumisi ette peaksid jääma, siis ma pigem ei pildista neid. sest nad ei meeldi mulle eriti. (okei, mul pole moodsa kunsti muuseumide vastu tegelikult midagi, aga harva vaatan mõnd selle pilguga, et oo, teeks pilti.)

ja ma olen siin tõesti pingutanud ja igasugu metsalaadsetesse kohtadesse sattudes ikkagi teinud pilti, et teinekord hea blogis näidata, et noh, on ju mets. ainult et need pildid kipuvad välja kukkuma erakordselt koledad. alustuseks ikkagi sellepärast, et see mets ei ole eriti ilus; lisaks tulevad nad enamasti udused, sest pildistamiseks on liiga pime, sest… mets. ma tõesti ei saa aru, miks ma peaksin tahtma nii ebameeldivas keskkonnas pikemalt viibida, nii et pigem kiirendan sammu ja teen, et välja saan, selle asemel, et kaamera settinguid sudima hakata.

joonis 1: metsatukk South Downs Wayl. ma ei ole seda pilti vesivärvidega maalinud ega olnud ka eriliselt pime kellaaeg (tegelikult oli päiksetõusujärgne kuldne tund napilt läbi saanud), aga no ei õnnestunud teravat pilti saada. mitte et ma tohutult katsetanud oleksin.

joonis 2: ühel nädalavahetusel sõitsin rattaga kodust 50 km mööda kanali- ja jõeääri ja jõudsin sellisesse kohta. see asub muide Stanstedi lennujaama vahetus läheduses ja seal ei olnud ülemäära mõnus magada, aga ma tegin seda ikka, bivvy bag on pildil hoolikal vaatlusel näha.

ühesõnaga, ärge minu peale lootke, kui mingeid korralikke metsapilte tahate.

aga siis ükspäev olime Põhja-Inglismaal, Lancashire’is ja sealkandis, ja vaatasin kaardi pealt, et üks päris suur roheline laik on märgitud, nimeks Forest of Bowland AONB. AONB tähendab – päriselt, ma ei tee nalja – Area of Outstanding Natural Beauty ehk Eriti Looduskaunis Koht. looduskaunite kohtade hierarhias on see rahvuspargist nõks allpool, aga igasugusel reisiplaneerimisel abiks ikka – võib loota, et sealtkaudu sõites paistab mingeid kenamaid vaateid ja nii. ja et Forest? äkki õnnestub mul ikkagi lõpuks mõni ilus metsapilt teha teile, mõtlesin, ja palusin autojuhil sealt läbi sõita.

daamid ja härrad, Forest of Bowland näeb välja selline:

kuna on ilmselge, et metsafotograafina mind usaldada ei saa, siis kiire kirjeldustõlge siia juurde: seal tõepoolest ei ole ühtegi puud. tegelikult näeb see oma parematel hetkedel välja äravahetamiseni sarnane näiteks… Dartmooriga. või Exmooriga või North York Moorsiga või noh, ühesõnaga, see on rabanõmm, minu hinnangul üks kaunemaid looduskooslusi, mis Briti saartel üldse pakkuda on. seal elavad lambad ja puha.

ma olen selles lõksus varem ka olnud! ajalooliselt ei tähenda ingliskeelne sõna “forest” mitte metsa kui sellist, vaid kohta, kus endisaegsed ülikud jahil käisid. osa sellest võis olla ka metsaga (woodland) kaetud, osa ei pruukinud üldse. tänapäeval on “forest” ja “wood” pigem sarnase tähendusega (tehniliselt on “forest” tihedam kui “wood” – ja halloo, kus on nüüd eestlaste kui metsarahva 50 sõna metsa kohta, kui isegi nende kahe jaoks erinevaid mõisteid ei ole, või on?), aga kohanimede mõttes võib “forest” tähendada mida iganes, lihtsalt seal kunagi elasid hundid ja põdrad. ja hunte pole Briti saartel elanud keskajast saadik, nii et see kunagi oli ikka päris ammu.

nii et mis see moraal on. te lihtsalt peate mind uskuma, kui ma teile ütlen, et Inglismaal kasvab puid ka ja mõnikord moodustavad nad isegi metsa (metsa ametlik definitsioon: pindala peab olema vähemalt 0.5 hektarit, puud peavad olema vähemalt 5m kõrged ja võra peab varjama vähemalt 10% maapinnast. siit annaks äkki isegi välja arvutada, mitu puud on mets). aga pilte otsige pigem mujalt.

millalgi augusti lõpus saab kümme aastat sellest, kui Londonisse kolisin. täpselt tänasest olen ametlikult briti kodanik, kuninganna ja ta pärijate truu alam.

naturalisatsiooniprotsess võttis aega umbkaudu 8 kuud, kui alustada loendamist sellest hetkest möödunud aasta detsembris, mil otsustasin, et hakkame siis pihta, ja kodakondsustesti aja broneerisin. (eelduseks oli, et olen riigis vähemalt 5 aastat legaalselt elanud ja siis EL kodanikuna “settled statuse” saanud ja sellega veel aasta elanud.)

britid arvavad, et “Life in the UK” test ongi kõige raskem osa kodanikuks saamisel. aga kui nõukaaegne haridussüsteem mind üldse millekski hästi ette on valmistanud, siis just selleks – valikvastustega küsimustele õigesti vastamine piiratud aja jooksul. samuti ei valmistanud mulle mingeid raskusi B1 taseme inglise keele eksam. jaanuari lõpuks olid mõlemad testid tehtud.

edasi tuli täita kilomeetritepikkune ankeet. see võttis mitu õhtut aega ja ulgumist ja hammaste kiristamist. võiks ju arvata, et kui rasked need küsimused ikka olla saavad, aga teate: ma ei tea KUNAGI, mis aastal ma abiellusin ja mis aastal lahutasin. vanasti oli see info eesti.ee-s saadaval, aga enam pole. protip: tuleb rahvastikuregistrist üles leida see koht, kust saab 5 euro eest perekonnasündmuse tõendi tellida. seal näidatakse dokumendi kuupäev ära enne, kui raha maksma peab. 10 eurot säästetud!

teine ulgumaajav osa oli muidugi see, kui tuli kirja panna kõik viimase 5 aasta jooksul tehtud välisreisid. vähemalt sain selle käigus aru, milleks kogu see koroonajama hea oli. nimelt: kui ma oleksin ka aastal 2020 teinud tööreise samas tempos, kui 2018 ja 2019, poleks siin praegu mingit kodakondsust, sest ma oleks täiega lõhki läinud päevade arvuga, mis tohib olla Ühendkuningriigist väljas viibinud. lubatud oli 450 päeva 5 aasta peale ja mul sai täis 372 päeva ja sellesse arvestusse läksid ainult täispäevad (st kui reedel lendad välja ja pühapäeval tagasi, siis see loeb ühepäevase reisina). klge, tõesti, palun väga vabandust, kui vahepeal kehtinud reisipiirangud teile mingeid ebamugavusi tekitasid, aga minusuguse jaoks olid need ilmselgelt hädavajalikud.

okei, aga alles siis, kui ankeet sai täidetud, jõudsin selle testini, mis päriselt mu integreerituse briti ühiskonda proovile pani. nimelt: vaja oli kaht soovitajat, kes pidid olema Briti kodanikud, ei tohtinud olla mu pereliikmed ja pidid olema mind vähemalt kolm aastat tundnud. ja arvake, kas mul oli selliseid inimesi kuskilt võtta? sest selgub, et sõbrad on mul kõik kas Eestis või siis samasugused immigrandid kui ma ise. töökaaslased ja gaidikontaktid – kõik alla 3 aasta. töökaaslased eelmisest ja üle-eelmisest töökohast… jube toredad inimesed, aga me ei suhtle enam! ja teate, üsna piinlik on võtta ühendust inimesega, kellega pole mitu aastat rääkinud (ja ei plaaninud ka) ja talle üles tunnistada, et kahjuks mul ühtegi sinust lähedasemat inimest pole, kellelt seda teenet paluda, aga kas sa palun annaksid allkirja, et sa tunned mind ja et ma ei ole oma ankeedis valetanud ja et pole põhjust mulle mitte kodakondsust anda.

mis sa ära teed. saatsin kahele ekskolleegile need kirjad. nad olid väga armsasti nõus aitama, aga ajasime kogu seda asja posti teel (st: trükkisin välja oma ankeedi ja soovitajale mõeldud vormi, kleepisin viimasele oma foto, panin kogu paberipaki posti koos margistatud ümbrikuga tagasisaatmiseks) ja see võttis terve igaviku ja üks neist ankeetidest läks vahepeal postis kaduma ka (hiljem ilmus jälle välja, aga selleks ajaks olin juba uue trükkinud ja saatnud). aprilli keskpaigaks saime selle kõigega lõpuks valmis.

kui soovitused olid olemas, siis sai need sisse skännida ja ankeedile lisada ja avalduse ära esitada. selleks tuli riigilõiv ka ära maksta. see oli 1330 naela, mis minu meelest ei ole mingi eriti väike summa. (lisaks maksis kodakondsustesti tegemine 50 naela, keeletest 150 naela ja pass maksab 75.50, nii et kokku 1600. pluss tohutu hulk passipilte ja postmarke.)

järgmine ülesanne polnud iseenesest keeruline – broneeri aeg teeninduspunkti, kus võetakse su biomeetrilised andmed – aga lihtne ka polnud, sest neid aegu polnud eriti saada ja nad tundusid esimese hooga kõik tasulised. lähemal uurimisel selgus, et kui õige nädalapäeva hommikul õigel kellaajal sõrm nupu peal valmis hoida, siis on võimalik ikkagi tasuta aeg ka saada. kuu aja pärast. noh, kus mul kiiret, ootasin selle kuu ka (st mai alguses õnnestus juuni alguseks aeg broneerida). aga selle aja peale käis juba päris kõvasti närvidele see üldine “outsource’ime protsessi kõik osad eri erafirmadele ja jätame teid turu nähtamatu käe hooleks” vaib. sõrmejälgede andmine ja foto tegemine ise läksid muidugi lihtsalt, kui ükskord selleni jõudsin.

millalgi juunis saadeti mulle mailiga lisaküsimus: mis on mu täpsem sünnikoht Eestis? jälle, selgub, üsna nipikas, sest üheski mu kehtivas ega hiljutises dokumendis seda kirjas pole (passis vanasti oli, aga juba paaris viimases enam mitte), sünnitunnistust pole mul siin käepärast (seda ei leidnud ma oma paberite hulgast Eestis ka ja lõpuks selgus üldse, et oli ema käes) ja, noh, võtsin ette uue seikluse rahvastikuregistris, et mingi ametlikuma väljanägemisega dokument saada, kus sünnilinn kirjas oleks. õnneks selgub, et sedasorti väljavõtet väljastavad kohalikud omavalitsused tasuta ja isegi inglise keeles saab.

pärast seda oli mõni nädal vaikust ja siis tuligi teade: palju õnne, teie avaldus on heaks kiidetud, palun broneerige kohalikus omavalitsuses aeg kodakondsustseremooniaks. ja enne, kui ise jõudsin sellele reageeridagi, järgmine e-mail linnaosavalitsusest: palume ilmuda tseremooniale 3. augustil.

tseremoonia oli päris okei, kena tasakaal oli leitud pidulikkuse, tõhususe ja common sense’i vahel. kohe uksest sisse minnes näitasid dokumenti ja said oma kodakondsussertifikaadi näppu; teise näppu anti Suurbritannia lipuke ja suunati kohe kuninganna pildi ja riigilipu ette fotograafile poseerima. kui kõik osalejad olid kohal ja maha istunud, anti kiire ülevaade, mis toimuma hakkab – põhiliselt oli vaja teada, kas soovid kuningannale truudust vanduda jumala nimel (oath) või niisama (affirmation). minu tseremoonial jumalahuvilisi ei leidunud ja saime kõik ühe tekstiga hakkama. ametnikuproua ütles paari sõna kaupa ette, kooris kordasime järele. siis pandi makist mängima riigihümn ja laulsime seda kaasa, kes kõvasti ja kes vaikselt (mina isiklikult kasutan alati võimalust igasugu hümne täiel häälel laulda, sest nii harva saab). oligi kõik, teel välja said soovijad fotograafi käest 10 naela eest oma foto kaasa osta. ma ei raatsinud, aga lasin peikal endast telefoniga pilti teha sealsamas lipu ees.

noh ja nii ta läkski. passi peaks ka millalgi taotlema, aga ootan sellega, kuni olen selleaastasel puhkusereisil ära käinud, sest loomulikult tuleb Eesti pass ja kodakondsussertifikaat (originaalid, mitte koopiad!) POSTIGA passilauda saata ja siis loota, et need sealt kunagi naasevad… ja järjekorrad on seal praegu metsikud. ei, aitäh. kui aus olla, siis ma ei usalda seda riiki eriti… ja see on ka põhiline põhjus, miks ma otsustasin selle riigi kodanikuks hakata. ei tundu kaugemalt vaadates võibolla väga loogiline, aga nii põlised britid kui teised immigrandid noogutavad selle mõttekäigu peale mõistvalt.