you cry in your tea which you hurl in the sea when you see me go by

kuna “Life in the UK” eksami õppematerjalid olid me majapidamises veedetud ligi kolme aastaga muutunud juba sisekujunduse osaks, siis ühel hetkel tundus, et testi ärategemine annaks kaks võitu korraga – raamatute väljaviskamine on odavam viis magamistoale uus välimus anda kui seina värvimine või isegi uue päevateki hankimine; ja saaks selle kodakondsuse asjaga ka edasi liikuda.

mul oli tunne, et mul oli see õpik pooleli aasta aega, aga tegelt üle kahe. kuidas küll aeg lendab.

testi tegemise logistika peale kulus oluliselt rohkem aega ja vaeva kui neile 24 küsimusele vastamisele – kohaleminek nagunii (oh seda naiivsust, mõtlesin, kui mu briti kodanikuks sündinud ülemus mult üllatunult küsis, kas seda online’is ei saa teha), aga lisaks kõik ettevaatusabinõud, mis olid tarvitusele võetud, et keegi sohki ei teeks. isiklikud asjad (kott ja telefon nagunii, aga ka nt käekell ja taskurätik) kappi luku taha, taskud pahempidi, kõrvade kontroll Bluetooth-seadmete osas, saapad jalast ja püksisääred üles, et oleks kindel, et pahkluu ümber poleks… ma ei tea, mis mul oleks saanud pahkluu ümber sellist olla, mis oleks aidanud mul selles testis paremini skoorida. metallidetektoriga skänniti ka üle.

testi jaoks anti aega 45 minutit, ma suutsin kulutada 5 (prooviküsimused süsteemi tundmaõppimiseks, vastamine ja siis kõigi vastuste ülekontrollimine). läbisaamiseks pidi olema 75% ehk 18 vastust õiged. seda, mis õigesti ja mis valesti läks, ei öeldud, aga kohe eksamiruumist väljudes sai teada, kas pass või fail. mul oli pass.

lihtsate küsimuste vastused olid näiteks “Suveöö unenägu”, Wallace ja Gromit, esimene alla 4 minutiga joostud miil, Margaret Thatcher, William Wordsworth, 17. märts, Belfast, Edinburgh, Westminsteri palee, Kanalisaared, Trafalgari lahing.

selliseid küsimusi, mille vastuses ma testi tegemise ajal päriselt kindel polnud, oli neli. üks neist ei jäänud meelde, teised olid, nagu eeldasingi, ajaloo ja kohtusüsteemi kohta. kontrollisin pärast üle, et olin need ikkagi ka õigesti vastanud – viikingeid võitis ja anglosaksid ühendas Alfred Suur, Bannockburni lahingu võitis Robert the Bruce ja Šotimaal arutab väiksemaid kriminaalasju sheriff court. need on nüüd küll faktid, mille kavatsen kohe jälle ära unustada, sest ei usu, et need mu elu Ühendkuningriigis tegelikult kuigivõrd mõjutaksid.

aga kodakondsusega siit edasi on küll natuke nagu sellega, kuidas ma eile hakkasin endale osaühingut asutama. arvuti taga viis kuni viisteist minutit klõpsida on lihtne ja tundub, et kõik edeneb hästi. aga siis tuleb riigilõivu tasumise hetk ja hakkad mõtlema, et kui hädasti mul seda eesti firmat/briti passi ikka vaja on, las ta vbla jääb natukeseks veel.

7 kommentaari “you cry in your tea which you hurl in the sea when you see me go by”

    1. umbkaudu nii, et millised kaks tegelast pärinevad neljakordse Academy Awardi võitja Nick Parki loomingust. Wallace ja Gromit oli esimene vastusevariant ja ma vist ei lugenudki ülejäänud kolme läbi, igatahes puudub uduseimgi mälestus, mis need olla võisid :)

      1. ah, see oli valikvastustega? ma just enne mõtlesin, et kas ma lambist ikka oskaks öelda, et Wallace ja Gromit. a valikvastustega on teine lugu.

  1. Kuidas see Eesti kodakondsusest loobumine käib? Saadas passi lihtsalt postiga tagasi?

    1. Muide, ma konsulteerisin sel teemal Eesti saadikuga (ei ütle, kus riigis) ja tema ütles, et tegelikult kui Eesti kodanik võtab kuskilt teise kodakondsuse, siis tema sünnijärgset kodakondsust ei saa temalt keegi ära võtma tulla, sest see oleks põhiseadusega vastuolus. Iseasi, kui just omal algatusel kuhugi teatama lähed, et võtke mu kodakondsus ära.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: