asjad, mille kohta briti kodakondsustestis ei küsita, aga… vol 3: sisenemine metroorongi.
okei, selle kohta tegelikult ei pea kodakondustestis küsima, sest see on loodetavasti Londoni-spetsiifiline ja kindlasti on elu Walesis, Šotimaal või kasvõi Sheffieldis selles osas kenam. alustuseks kindasti ei taha neis kohtades kunagi nii palju inimesi ühe ja sama rongiga sõita.
aga lugesin ükspäev Twitteris ühe eestlase kurtmist selle üle, kuidas kasvatamatud inimesed trügivad bussi enne, kui mahaminejad on jõudnud väljuda, ja mõtlesin: kui te vaid teaks, kuidas lähenevad sellele probleemile (üldiselt ju väga viisakad) britid.
nimelt on Londoni metroo (aga ka overgroundi) kirjutamata reegliks: kes sees, see sees, kes väljas, see ees. okei, ma sõnastasin selle reegli just praegu käigupealt, aga see kirjeldab valitsevat reaalsust täpselt.
kui rong, olgu siis maa all või peal, tuleb ette ja avab uksed, siis oskavad kõik ju tegelikult arvata, et ilmselt soovivad mõned inimesed maha tulla. me isegi loodame, et seda tahavad võimalikult paljud (et meil endil sees rohkem ruumi oleks). kas me teeme midagi selleks, et see protsess neile lihtsaks ja meie kõigi jaoks kiireks teha? EI.
juba rongis seesolijad, kellel ei olnud plaanis maha minna, seisavad edasi sealsamas, kus enne – ja suure tõenäosusega on see koht täpselt ukse ees. mahaminejad peavad ise vaatama, kuidas mööda saavad. kui mingi manööverdamine aset leiab – eks ta alati veidi leiab, seejuures ohtrate vabanduste ja tänamiste saatel – siis toimub see eranditult rongis sees, olemasoleva vaba pinna peal (mida on enamasti väga vähe). ükski londonlane ei astu mitte kunagi rongist välja perroonile, et teisel inimesel oleks ruumi väljuda! (kui te näete kedagi seda tegemas, siis tegu on naiivse turistiga ja täitsa võimalik on, et vaeseke jääb selle tulemusena sellest rongist sinnasamma perroonile maha.)
samuti… ei astu rongi ukse eest eemale ükski neist inimestest, kes perroonil ootel on, et sinna rongi siseneda. mingi ühe inimese laiune kitsas pilu üldiselt ikka jäetakse täpselt keskele, aga nii vasakul kui paremal seisavad kõik ootajad otse ukseava ees ja ei liigu sealt sammugi tagasi või kõrvale. nende liikumise ainus võimalik suund on uksele lähemale ja sellest sisse.
aga ega neilgi lihtne pole, sest seal sees, otse ukse ees… juba tihtipeale ju keegi seisab. ja kui ta end väljujate pärast nihutama ei hakka, siis sisenejate pärast ammugi mitte (kui just väljujatest mõnd vaba istekohta ei tekkinud, selle nimel tasub paar kiiremat sammu teha).
see kõik meenutab vana head viieteistkümnemängu – teate, see, kus 4*4 ruudustikus tuleb 15 klotsi õigesse järjekorda nihutada, kasutades selleks seda ühte vaba ruutu, kuhu siis mõne kõrvalruudu klotsi saab nihutada. rongis on vabu ruute küll rohkem kui üks, aga klotse väga palju rohkem kui 15, ja see kõik võtab minu meelest nii mõttetult palju aega ja energiat.
ja kõige müstilisem on siinjuures see, et need inimesed ei ole vähemalt nii kollektiivselt ei rumalad ega ebaviisakad. oskavad muidu oma elus kenasti järjekorras seista, tere ja tänan ja vabandust öelda, eskalaatoril õigesse serva hoida ja teiste inimeste isiklikust ruumist lugu pidada. lihtsalt millegipärast on puudu see ühiskondlik kokkulepe, mis need rongipeatused paremini ära haldaks.
pühendan käesoleva postituse Londoni metroo 160. aastapäevale, mis mõne nädala eest just oli.
whatever 