eile oli üks selline hetk, kus mõtlesin korraks, et olen gaidijuhina vb ikkagi läbi kukkunud: kui üks muidu väga terane, tore ja päris kindlasti inglise keelt emakeelena rääkiv üheteistaastane, olles vaadanud saega puurondi kallal toimetavat sõbrannat, küsis mult: “kas sul on veel mõni selline hästi suur nuga, millega saab puid lõigata?” mina: “sa mõtled… saagi?” tema: “just täpselt.”
aga siis mõtlesin, et esiteks on laagri kolmas päev ja ka mul endal hakkavad aju ülekoormuse tõttu ingliskeelsed sõnad ununema; ja teiseks, absoluutselt iga korra, kui mõni tüdruk tuleb mult küsima, et kas nuge, saage või haamreid on veel, sest hullult oleks vaja midagi kas lõhkuda või valmistada… loen enda (ja nende ja gaidluse ja üldse maailma) võiduks.
varem olid selles nimekirjas ka tikud, sest, tsiteerides üht tuttavat eesti/rootsi skaudipoissi, “kogu skautluse MÕTE on ju asju põlema panna” – aga möödunud nädalavahetusel selgus, et olime juhtidena ikkagi valesti hinnanud motivatsiooni ja tegelike oskuste vajalikke osakaale asjade põlemapanemisel, ja meil said tikud – mingi… kümme toosi – otsa enne, kui ükski salk oma lõkke süüdata suutis. õnneks oli laagriplatsi kõrval pood ja saime juurde tuua, aga tolle söögikorra kartulid jäidki pooltel laagrilistel tooreks ja pidime need priimusel üle praadima. pärast seda võtsin kõik tikud enda kätte ja ei andnud neid enam kellelegi, kes ei suutnud mulle enne ette näidata, et tal on päriselt ka lõkkematerjal olemas ja plaan paigas. siis andsin kahe tiku kaupa, sest kui mina noor olin, pidi gaid lõkke kahe tikuga põlema saama.
aga ühesõnaga jah, ambitsiooni puudumises ei saa meid süüdistada – viisime 21 teismelist tüdrukut kaheks ööks laagrisse plaaniga, et nad teevad kogu oma toidu ise, lõkkel ja ilma nõudeta (see viimane selleks, et saaksime neile ausalt välja anda “Backwoods cooking” badge’id, mille saamise tingimuseks on, et tuleb teha kolme erinevat ja enda jaoks uut toitu sütel, orgi otsas ja plekkpurgis – kindlasti oleks elu olnud lihtsam, kui oleks saanud lihtsalt tule kohal makarone keeta).
plaani B… ei olnud. ma arvan, et nad ei uskunud meid, kui me ütlesime, et kui lõkked põlema ei lähe, siis süüa ei saa, aga no päriselt ka, ma tegelt ei tea, mis oleks juhtunud, kui oleks näiteks sadanud nädalavahetus otsa paduvihma. ilmateate järgi tegelt pidigi sadama. no vb me oleks takeaway tellinud.
igatahes. kõik jäid ellu, keegi ei nälginud, lõkkesse ei kukkunud keegi, saag oli kogu aeg käigus ja nugade järel oli pidev järjekord (kuna selgub, et siin riigis on pussnoa kaasaskandmine keelatud, siis neid poodides ei müüda ka ja ostsin ükskord Matkaspordist endale peotäie kõige tavalisemaid Moraknivi skaudinuge varuks – need on hullult popid, ma pean juurde tooma). olin arvanud, et sellised igavad tööd nagu köögiviljade hakkimine jäävad täiskasvanute hooleks, aga oo ei, mõned asjad hakiti mitu korda üle, et kõik soovijad saaksid kaasa lüüa.
lihtsalt ajaloo huvides ütlen, et valmistasime selliseid toite:
– sütel fooliumpakis küpsetatud kartulid peekonikuubikute, veidikese rohelise sibula ja ohtra võiga;
– dampers e. maailma kõige lihtsam saiatainas (isekerkiv jahu, sool, vesi) toki otsas, soovijad kastsid selle enne küpsetamist ka suhkru ja kaneeli segusse, mõned panid valmistootele moosi sisse;
– pitsa – tortillawrapi peal pitsakaste, sink/pepperoni, paprika/ananass, ohtralt riivjuustu, pitsamaitseaine. küpsetasime lõkkesüte kohal resti ja fooliumi peal kuni juust sulama hakkas. pitsaahjuks võtsime pappkarbi, mis vooderdati seest ja väljast üleni fooliumiga ja pandi siis küpsemise ajaks tagurpidi resti peale pitsa kohale sooja hoidma;
– banaan, mille koorde lõigati lõhe ja sinna sisse torgati šokolaaditükid. küpsetada lõkkesütel, kuni šoks sulab;
– kiirnuudlid – plekkpurk täideti poole ulatuses peeneks hakitud (vt ülal) köögiviljadega (meil oli valikus paprika, porgand, porru, brokoli, suvikõrvits), peale pool pakki kiirnuudleid ja siis nii palju kuuma puljongit, kui purki veel mahtus. kaaneks peale tükk fooliumi ja sinna peale markeriga nimetähed, et igaüks oma topsi lõkkest üles leiaks. kuna see oli viimane lõunasöök, siis soovijad said oma topsi lisada ka eelmiste söögikordade jääke ehk sinki, pepperonit, juustu ja peekonit. kahtlustan, et mõni pani ananassi ka. siis läksid topsid ca 10 minutiks lõkkesütele, aga ma kahtlustan, et enamuse tööst tegi ikka see kuum puljong ära;
– last but not least, lõkkepontšikud (campfire doughnuts) – määrida saiaviil ühelt poolt võiga ja katta suhkru-kaneeli seguga, teisele poole panna moosi, murda saiaviil pooleks nii, et moos jääb sisse ja suhkur välja, keerata fooliumi (protip – see pitsaahju foolium tasub alles hoida, sest selleks ajaks on kõik viis kaasaostetud rulli otsas) ja küpsetada sütel või restil mõned minutid. kinnitan, et nii saab söödud kogu kaasavõetud sai ja moos ja suurem osa suhkrut ka;
– hommikusöögiks olid magusad krõbinad piimaga ja puuviljad, sest kuskil peab sellel pideval lõkkesussutamisel piir ka olema ja putru nad raudselt ei oleks söönud nagunii.
kesse ikka koera saba kergitab. ise mõtlesin välja kogu selle menüü (inspiratsiooni leidsin omaenda elukogemusest, sõpradelt ja gaidijuhtide Facebooki-grupist), aga mis veel olulisem, ise planeerisin ka kõik kogused ja poenimekirja ja eelarve (alla 8 naela inimese kohta läks see nali maksma, et te teaks). ja see oli raudselt kõige raskem asi kõigest, mida ma olen pidanud tegema, et saada kvalifitseeritud gaidijuhiks, aga see oli ka viimane ja see on nüüd tehtud ja mul on jube hea meel, et algas suvevaheaeg ja et kuni augusti lõpuni ei pea ma kellelegi meenutama, et nuga peos püsti ei joosta ringi ja et kelle banaanikoor siin vedeleb ja et seo oma kingapaelad kinni, muidu kukud. jei.
whatever 
Hirmus tore.
Ja meenutas mu sõbrannat, kes on omal ajal päris palju matkanud ja ütles kord südametäiega “ma ei saa aru, kuidas metsatulekahjud üldse tekkida saavad, kui lõke ei taha süütamise peale ka minna”.
Täiesti geniaalne. Palju õnne ka vist? Aga põhiliselt geniaalne.
Ma juba pikalt ootan, et siia blogisse üks uus postitus ilmuks, et ma oma kommentaari sulle kirjutada saaks, aga vaikus mis vaikus :) Tegelikult ma tean väga hästi, et sa elus ja terve oled, sest Goodreads annab mulle pea iga öö teada, et sa loed usinasti raamatuid ja teiste blogide sabas sa ikka kirjutad mida huvitavat sa teed ja kus käid :D :D
Tegelikult need su Goodreads notificationid on üsna ohtlikud juba, sest ma loen neid pea alati nii hilja öösel, et tegelikult peaks ma magama, aga selle asemel ma siis hoopis täiendan oma Amazon wishlisti või hullemal juhul kütan pangakaardi kuumaks :D
Sa oled tegelikul mul ikka päise päeva ajal ka üllatavalt tihti meeles. No näiteks siis, kui lapsuke DofE matkal kaks korda käis ja pärast aina rääkis kui palju talle see meeldis ja et ta ei jõua ära oodata et kevadel uuesti Silver level matkale saaks. Või siis, kui ta sügisel oma sõbrannaga Cadets organisatsiooniga liitus ja nüüd seda hullult fännab ning nüüd mõtleb oma vabatahtlikutöö osa kas siis gaidide või Rainbows organisatsiooni juures teha. Nendel hetkedel tuled sa mulle kohe automaatselt meelde :)
Aga tegelikult tahtsin ma küsida, hoides fingers crossed, et palun ka sa sellel aastal ka detsembris advendikalendri postitusi oma blogis teed? Sina oled tegelikult see, kes seda oma lugejate rõõmuks juba paar aastat teinud oled, kuigi nüüd nii paljud sama lõbu pakuvad. Eelmisel aastal andsin ma sulle küsimuse mille tagajärjel sa mulle (ja arvatavasti ka paljudele teistele) nii palju rõõmu ja elevust pakkusid, isegi rohkem kui ma oodata oskasin, aga sel aastal ei ole mul energiat olnud ühegi hea küsimusega lagedale tulla…
Ma kohe ei teagi mida mul sulle vastu pakkuda oleks, et sind kirjutama saaks meelitada Vaevalt raha sind ergutaks, see peaks ikka midagi erilisemat olema…
Alice
oh, no ma ei plaaninud siin mingeid suuri lubadusi jagama hakata igaks juhuks, aga… eks ma ikka jah juba soojendan sõrmi ja kogun teemasid detsembri jaoks :) midagi võiks mul ju pärast kuudepikkust vaikimist öelda olla.
huvitav muidu, et mina ka iga kord DofE teemaga kokku puutudes mõtlen sinu lapsukese peale just :) jällegi ma kindlaid lubadusi pole veel kellelegi andnud, aga üks mõte järgmiseks aastaks on ikkagi hakata oma suurematele tüdrukutele siin ka Silver level matka korraldama/võimaldama, astun esimesi samme, et aru saada, mida ma selleks täpsemalt tegema peaks. mis G muidu spordi ja skillina teeb?
BRAVO, BRAVO! (mul on suur naeratus näol ja plaksutan käpakesi!) Jõudu sõrmede soojendamisel, sul ei ole enam kaua vaja oodata, detsember on juba kohe uksest sisse astumas. Ma proovin siis ise ka tubli olla ja tihedamini läbi arvuti lugeda ning kommenteerida :)
G mängis eelmisel aastal Petega kord nädalas spordiklubis squashi ja kord kuus mängis treeneriga, kes siis vaatas kuidas ta arenenud on, õpetas kus vaja ning andis järgmise eesmärgi mille nimel treenida. Mees teadis täpselt mida DofE-ks vaja oli ja oskas ka pärast vajaliku report kirjutada. Sel aastal oli natuke raskem uut ala valida, sest nüüd on tal ka sõprants kambas ja kõik ei taha spordiklubi eest kallist liikmemaksu maksta et seal mingit uut ala proovida (sõprantse on tal muidu seal lisaks veel 3, aga nemad tegelevad juba nagunii mingi spordialaga ja saavad selle lihtsalt DofE jaoks kirja panna). Sõbrantsi vanemad soovitasid NHS Couch to 5K ja nüüd nad käivadki igal laupäeva hommikul jooksmas. Ongi hea treening eesolevaks matkaks, kuigi matkal jooksma just ei pea :) Pete on sõbrantsi assessor ja sõbrantsi isa G oma.
Skill all hakkas G eelmisel sügisel vene keelt õppima ja kuna ühte asja pidi ta pronksi astmes 6 kuud tegema, siis otsustasime, et selleks saab olema keeleõpe. Ma ei näinud suurt mõtet uut keelt vaid 3 kuud õppida ja selle peale raha raisata. Kui 6 kuud sai täis, siis õppis ta seda aga edasi, sest tal on keelte peale annet ja me ühtlasi ka otsustasime, et ta võiks selles proovida 2 aasta pärast GCSE eksami teha. Eks näis kuidas tal läheb ja palju kõikide teiste kooliainete kõrvalt veel 8 aineeksamile lisaks ühte lisaks jõuab teha, aga tore oleks kui jõuaks, sest siis oleks sellest õppimisest ka edaspidiseks eluks kasu. Seda enam, et kuigi ta õpib seda eraõpetajaga kooli väliselt, siis kool on nõus talle tasuta eksami korraldama. Seega nüüd Silver astme juures jätkab ta skill all edasi vene keelega, sedasi kergem ka, sest muidu oleks ta pidanud niigi juba täis nädalas veel ühe uue asja jaoks aega leidma (Cadets toimub tal kaks korda nädalas 2t korraga, iga nädal vabatahtliktöö, vene keel ja jooksmine ning siis veel sinna kuskile õppimine ära mahutada (mida õnneks ei ole palju ja mis on alati nädal või kaks ette teada).
Oeh, nagu näha, siis ma ei ole ikka veel ära õppinud lühidalt vastama. Kirjutasin siia jälle ühe väikese romaani :O